LiigidAnacamptis pyramidalisCephalanthera longifoliaCephalanthera rubraCoeloglossum virideCorallorhiza trifidaCypripedium calceolusDactylorhiza balticaDactylorhiza fuchsiiDactylorhiza incarnataDactylorhiza incarnata ssp. cruentaDactylorhiza incarnata ssp. ochroleucaDactylorhiza maculataDactylorhiza osiliensisDactylorhiza praetermissaDactylorhiza russowiiDactylorhiza rutheiDactylorhiza sambucinaEpipactis atrorubensEpipactis helleborineEpipactis palustrisEpipogium aphyllumGoodyera repensGymnadenia conopseaGymnadenia odoratissimaHammarbya paludosaHerminium monorchisLiparis loeseliiListera cordataListera ovataMalaxis monophyllosNeottia nidus-avisOphrys insectiferaOrchis coriophoraOrchis masculaOrchis militarisOrchis morioOrchis ustulataPlatanthera bifoliaPlatanthera chloranthaÜritused, näitusedAasta orhideeKaitse, hea tavaOrhideedest mujal

Cephalanthera rubra

punane tolmpea
Rotes Waldvögelein
Punavalkku
Red Helleborine
Röd skogslilja
 

"Kodumaa käpalised", 2002.

Eredate lillakasroosade õitega punane tolmpea on kindlasti üks meie eksootilisema välimusega orhideesid.

Tumedate, veidi sinakasroheliste lehtedega ja pisut võnkliku varrega punane tolmpea kasvab kuni poole meetri kõrguseks, kuid meilt on kord leitud ka meetrikõrgune taim. Suuri õisi on taimel kuni kümmekond ja need puhkevad jaanipäeva paiku. Mullas on taimel pikkade nöörjate juurtega peenike risoom, mis mõnikord moodustab kõrvalharudel tütartaimi. Uued taimed võivad areneda ka juurepungadest.

Punase tolmpea taimed elavad aastakümnete vanuseks, kuid igal aastal ei pruugi otsija neid leida. Üsna reeglipäraselt jätavad taimed aegajalt kasvuaastaid vahele ja võivad niimoodi puhata korraga kuni kaks aastat. Pärast puhkust on taimed sageli isegi suuremad ja tugevamad, sest vahepeal on neid toitnud juurtel elav seeneniidistik. Punane tolmpea on väga tundlik niitmise või noppimise suhtes ja see võib taime isegi tappa.

Putuktolmlejana meelitab punane tolmpea oma ereda õievärviga ligi mesilasi, kuigi tema õites ei olegi nektarit. See taim oskab enda huvides ära kasutada asjaolu, et putukad tajuvad punaseid ja siniseid värvusi sarnastena. Olles saanud magusa suutäie sinistest kellukaõitest, loodavad putukad sama ka sarnastena tunduvatelt tolmpeaõitelt ning pettuse läbi saavadki punase tolmpea õied tolmeldatud.

Lubjalembese taimeliigina kasvab punane tolmpea meil peamiselt loometsades, aga ka põõsastikes, kuivades männikutes, mõnikord ka paeklibustel teeservadel. Taimed eelistavad poolvarju, lausa lagedal kohtab neid harva. Eestis võib punast tolmpead näha läänesaartel, Mandri-Eesti lääneosas ja Pandiveres. Selle liigi leviku põhjapiir pole meist kaugel - Lõuna-Soomes kuulub ta juba väga haruldaste taimede hulka.

T.Tuulik "Hiiumaa orhideed".

Suurte, eredate, punakaslillade õitega punane tolmpea on üks meie eksootilisema välimusega käpalisi. Õitseb juuni lõpus - juulis. Õite värv meelitab ligi tolmeldajaid, kuid nektarit need õied ei sisalda. Seega on tolmpea pettur. Oletatakse, et mesilased, kes õisi külastavad, ajavad tolmpeaõied segi nektaririkaste kellukatega, sest nad näevad siniseid ja punaseid värvusi ühtemoodi. On tähelepanuväärne, et Hiiumaa leiukohtades, kus koos tolmpeadega kasvab ka ohtralt kellukaid (Sarvel), on tolmpea viljumine hoopis sagedasem, kui Tilgal, kus kellukaid on vähe.

Punane tolmpea on tavaliselt kuni poole meetri kõrgune, sinakasroheliste lehtedega, pisut võnkliku varrega taim, mille õisikus on kümmekond õit. Taime risoom, mis asub mõnikord küllaltki sügaval pinnases, ei kasvata mitte igal aastal maapealset võsu, vaid jätab sageli kasvuaastaid vahele. Risoomist lähtuvad pikad nöörjad juured, mille tippudes võivad juurepungadest areneda noored risoomid (Davies, Huxley, 1983).

Eestis levib punane tolmpea läänesaartel, Lääne-Eesti mandriosas ja Pandiveres, kasvades lubjarikkal pinnasel loometsades, põõsastikes ja ka kuivades palumännikutes. Üldine levila ulatub Euroopast Iraanini. Kõige põhjapoolsemad leiukohad asuvad Lõuna-Soomes, kus see taim on väga haruldane ja õitseb väga harva. Hiiumaal leidub punast tolmpead saare kagu- ja lõunaosas. Hanikatsilt leiti punane tolmpea 1958. aastal (Lellep, 1958). Pärast 1971. aastat ei ole seal seda taime kahjuks enam õnnestunud leida (T. Leito, suul.). Sarve poolsaarel kasvab punane tolmpea mitmes kohas lookaasikus paeklibusel pinnasel. Siit on 1989. aastal leitud ka Eestis seni kõige kõrgemakasvulisem taim (103 cm, 39 cm pikkuses õisikus 19 õit, 7 varrelehte) (Püttsepp, 1990). Tilga leiukoht on teada 1978. aastast (T. Tuulik). Osa punase tolmpea kasvualast Tilgal hävis tee ehitusel 1979. a. suvel. Enne seda sai 10 risoomi ümber istutatud kõrvalasuvale alale. Nüüd, 20 aastat hiljem võib öelda, et tolmpeade ümberistutamine siiski ei õnnestu - osa taimi vegeteeris mõne aasta jooksul, ei õitsenud enam kunagi ja viimastel aastatel ei ole enam maapealset võsu kasvatanud. 1997. avastati väike punase tolmpea populatsioon Kallaste panga lähedalt. Suulisi andmeid (M. Jeeser) on punase tolmpea esinemisest Harjul ja Uljal. Korduvad hilisemad otsimised ei ole seni tulemusi andnud. Ka selle sajandi esimestel kümnenditel Uljal elanud A. Tuulik tundis punase tolmpea pildi järgi ära ja mäletas teda oma lapsepõlvekodu ümbrusest. Kuna tolmpeataimi polegi võimalik igal aastal leida, siis tasub otsinguid sealkandis jätkata. Punase tolmpea teadaolevad kasvukohad asuvad kaitsealadel. Põhiliseks ohuks neile haruldastele taimedele on õite vaasi noppimine, mis kahjustab punast tolmpead väga.