LiigidAnacamptis pyramidalisCephalanthera longifoliaCephalanthera rubraCoeloglossum virideCorallorhiza trifidaCypripedium calceolusDactylorhiza balticaDactylorhiza fuchsiiDactylorhiza incarnataDactylorhiza incarnata ssp. cruentaDactylorhiza incarnata ssp. ochroleucaDactylorhiza maculataDactylorhiza osiliensisDactylorhiza praetermissaDactylorhiza russowiiDactylorhiza rutheiDactylorhiza sambucinaEpipactis atrorubensEpipactis helleborineEpipactis palustrisEpipogium aphyllumGoodyera repensGymnadenia conopseaGymnadenia odoratissimaHammarbya paludosaHerminium monorchisLiparis loeseliiListera cordataListera ovataMalaxis monophyllosNeottia nidus-avisOphrys insectiferaOrchis coriophoraOrchis masculaOrchis militarisOrchis morioOrchis ustulataPlatanthera bifoliaPlatanthera chloranthaÜritused, näitusedAasta orhideeKaitse, hea tavaOrhideedest mujal

Cypripedium calceolus

kaunis kuldking
Gelber Frauenschuh
Tikankontti
Lady´s Slipper
Guckusko
 

"Kodumaa käpalised", 2002.

Kaunis kuldking on Eesti ja Euroopa kõige suuremate õitega orhideeliik ja ühtlasi ka Eesti üks suureõielisemaid taimi üldse. Paljuski oma dekoratiivsuse tõttu on liik hävinud mitmetes maades ja nüüdseks kõikjal kaitse all. Kuldkingast on saanud üks looduskaitse sümboleid paljudes Euroopa maades.

Kuldkinga kollaste susjate huulte ja pruunide "paeltega" õisi tunneb enamus loodusesõpru. Ainult lehtede järgi on kuldkinga veidi raskem ära tunda. Need on sarnased maikellukese ehk piibelehe omadega, kuid leherood on tugevamad ning lehed on servast ja roodude kohalt madaltihedalt karvased. Ka vars on lühikarvane. Õisi on varrel üks või kaks, väga harva kolm. Õitsva varre kõrgus jääb reeglina 20 ja 60 cm vahele ja õitsemisikka jõuavad taimed 10-15 aastaga. Tolmeldajateks on vaid mõned sobiva suurusega mesilaseliigid ja õitest viljub tavaliselt alla veerandi.

Mullas asub kuldkingal horisontaalne risoom, mis harunedes moodustab mõne- kuni mitmekümnevõsulisi puhmikuid. Sellise puhmiku (klooni) vanus võib olla üle saja aasta, ehkki iga maapealne vars püsib elus vaid ühe suve.

Kuldking on Eestis põhiliselt puisniitude ja metsade (loo-, laane- ja salumetsade) asukas, kasvades poolvarjulistes paraja niiskusega paikades, kus põõsad ja suured rohttaimed liialt ei varjuta. Nagu liigne vari, ei sobi talle ka päris lage niit. Traditsiooniline mõõdukas inimmõju, nagu see on omane meie pärandkooslustele - näiteks puisniitudele ja lookadastikele - on kuldkinga kasvuks soodne. Loodussõbralik valikraie ja võsapuhastus ning mõõdukas karjatamine jätavad talle just parasjagu valgust ning ei piira ta risoomi toiduga varustavaid võsu-sid igal aastal. Lageraie ja ülekarjatamine aga hävitavad kuldkinga.

Ehkki kuldkinga leidub hajusalt üle Eesti, on isendirohkemad populatsioonid Lääne-Eestis ja läänesaartel ning Järva- ja Jõgevamaal, kus üheskoos võib kasvada tuhandeid kuldkingi. Need on selle liigi ühed suurimad populatsioonid kogu levila ulatuses.

T.Tuulik "Hiiumaa orhideed".

Kaunis kuldking on meie kõige suurema õiega käpaline. Vähe sellest, koos kollase võhumõõga ja valge vesiroosiga on kuldkinga üksikõis meie loodusliku floora üks suuremaid. Õie läbimõõt ulatub 10 cm-ni. Õisi on taimel üks või kaks, haruharva kolm. Kuldkinga õiekattelehed on pruunid, kollane huul funktsioneerib teravmeelse putukalõksuna. Õite värvus ja eriline lõhn meelitavad putukaid lendama kingakujulisse huulde, kus nektarit tegelikult polegi. Pettunud putukad püüavad huulest lahkuda. Kõige suuremad lõhuvad õie või suudavad väljuda huule suurest avausest. Ülejäänud peavad pugema läbi kitsast avausest emakasuudme ja tolmukate juures, milleni juhib neid karvakestest rada. Sealjuures kleepub putuka seljale õietolm, mille vaid paraja suurusega mesilased võivad toimetada järgmise õie emakasuudmeni, kui lõhn ja ere õievärvus nad veelkord kuldkinga õide seiklema meelitavad.

Kuldkinga taimel on 20-50 cm kõrgune näärmekarvane vars, millele kinnituvad vaheldumisi 3-6 kaarroodset lehte. Mullas asub horisontaalne risoom pikkade juurtega.

Kuldking õitseb Hiiumaal mai lõpus-juunis. Tema kasvukohad asuvad metsades. Saaremaal ja Muhus, kus kuldking on hoopis laiemalt levinud, kasvab ta sageli ka puisniitudel ja isegi kadastikes. Eesti piires on kaunis kuldking hajusalt levinud kogu territooriumil, puududes siiski väiksematel saartel. Liigi üldleviala hõlmab kogu Euraasia parasvöötme, väga lähedased liigid esinevad Põhja-Ameerikas. Kuldkinga rahvapäraseid nimesid ei ole Hiiumaalt üles kirjutatud (Vilbaste, 1993). See näitab, et kuldking on Hiiumaal küllaltki haruldane ja sattus inimese silma alla väga harva. Õngul seda taime siiski tuntakse ja kutsutakse käokingaks. Kuldkinga tõestatud leiuandmed on seni neljast piirkonnast. Korduvalt on kuldkinga leitud Õngu külast ida pool asuvates metsades. 1931. aastal on Kõpust Heistesoo lähedalt kuldkinga leidnud G. Vilbaste. Kõige suurem leiukoht asub Kõrgessaares. 1995. aastal õnnestus leida ja kaardile kanda kuldkinga kasvukoht Aruselja lähedal, kus seda taime mõned aastad tagasi märkasid Nõmba metskonna töötajad. Sealne kasvukoht asub niiskes ja varjulises salukuusikus, kus õnnestus leida 12 eraldi asuvat kuldkinga puhmikut 1-20 küllaltki kõrge ja lopsaka võsuga. Segadusi on tekitanud ZBI herbaariumis säilitatav G. Vilbaste herbaarleht 1930. aastast, mille etiketile on märgitud "Kassaare, Ongu metsas". Nende andmete põhjal on mitmetel levikukaartidel ekslikult näidatud kuldkinga esinemine Kassaris. Tegemist on siiski Õngu lähedalt kogutud taimega, sest Õngult 2 km idas asus Kassaare nimeline metsavahikoht ja kunagised Kassari mõisa metsavaldused. Suulisi andmeid kuldkinga varasema esinemise kohta on mujaltki: Õngu külast põhja pool asuvatelt puisniitudelt, Laasi küla lähedalt, Oja külast, Harju küla rannalähedastelt puisniitudelt Emmaste vallas ja Kärdla lähedalt Tammistu heinamaalt (A. Engso, V. Lehtsalu, A. Sahtel, A. Aaslepp suul.). Herbaarseid tõendusmaterjale nendest leidudest pole ja kontrollimisel ei ole neid väikesi leiukohti seni õnnestunud leida.

Kuldkinga ökoloogiat on Hiiumaal Kõrgessaares aastaid uurinud Tiiu Kull. Kaunis kuldking on seni ka ainus Eesti käpaline, mille kohta on ilmunud omaette põhjalik raamat - Tiiu Kulli "Kuldking", mis ilmus 1987. aastal sarjas "Pääsuke". Sealt võib huviline lugeda palju põnevat kuldkinga bioloogia, kaitse, talle lähedaste liikide jms. kohta. Hiiumaal peaks kuldkinga kaitse seisnema lageraide vältimises taime kasvukohtades. Kurb saatus on juba tabanud H.-E. Rebassoo (1975) poolt mainitud suurt kuldkinga populatsiooni Õngu lähedal ja osaliselt ka Aruselja leiukohta. Metsatöödel võib kuldking hävida masinate roomikute all või lageraielankidel vohava lehtpuuvõsa tõttu. Arvatavasti on ka kunagised puisniitudel asunud kasvukohad (Harju, Oja küla, Tammistu) hävinud võsa vohamise tagajärjel või ei suudeta üksikuid säilinud taimi muutunud maastikul enam üles leida. Õite vaasi noppimine (mida Kõrgessaares on juhtunud igal aastal) kahjustab taime seetõttu, et koos õitega nopitakse ka vars ja lehed ning taimel ei ole enam võimalik koguda varuaineid. Taime kasv ja õitsemine pidurduvad aastateks. Metssead tuhnivad kuldkinga risoome üles harva, kuid seda kipub tegema inimene, kes soovib kaunist taime näha oma aias. Käpaliste ümberistutamine tavaliselt ei õnnestu ja on pealegi seadusega keelatud. Kaunis kuldking on Eestis kaitse all juba 1935. aastast (Jõe, 1991).