LiigidAnacamptis pyramidalisCephalanthera longifoliaCephalanthera rubraCoeloglossum virideCorallorhiza trifidaCypripedium calceolusDactylorhiza balticaDactylorhiza fuchsiiDactylorhiza incarnataDactylorhiza incarnata ssp. cruentaDactylorhiza incarnata ssp. ochroleucaDactylorhiza maculataDactylorhiza osiliensisDactylorhiza praetermissaDactylorhiza russowiiDactylorhiza rutheiDactylorhiza sambucinaEpipactis atrorubensEpipactis helleborineEpipactis palustrisEpipogium aphyllumGoodyera repensGymnadenia conopseaGymnadenia odoratissimaHammarbya paludosaHerminium monorchisLiparis loeseliiListera cordataListera ovataMalaxis monophyllosNeottia nidus-avisOphrys insectiferaOrchis coriophoraOrchis masculaOrchis militarisOrchis morioOrchis ustulataPlatanthera bifoliaPlatanthera chloranthaÜritused, näitusedAasta orhideeKaitse, hea tavaOrhideedest mujal

Dactylorhiza fuchsii

vööthuul-sõrmkäpp
Gestreifte Fingerwurz
Kalkkimaariankämmekkä
Common Spotted orchid
Skogsnycklar
 

"Kodumaa käpalised", 2002.

Vööthuul-sõrmkäpp kuulub meie tavalisemate käpaliste hulka ja kesksuvel võib tema mitut tooni lillakasroosasid, tumedamalt kirjatud õisi kohata üle Eesti.

Vööthuul-sõrmkäpale on iseloomulikud pealtpoolt täpilised lehed, mis on laiemast kohast enamasti üle kahe sentimeetri laiad, alusel kitsamad ja altpoolt selgelt hõbedase tooniga. Mõnikord võivad täpid lehtedel puududa. Väga sarnane kuradi-sõrmkäpp erineb temast väliselt vaid veidi vähem saleda üldkuju ja õie huule detailide poolest ning neid kahte liiki on teinekord peaaegu võimatu eristada. Mõnel pool kasvavad vööthuul- ja kuradisõrmkäpad koos ja siis tekib nende vahel päris sageli vahepealsete tunnustega ristandeid. Tüüpilisel vööthuul-sõrmkäpal on õie huul sügavalt kolmeks osaks jaotunud, sisselõiked ulatuvad vähemalt kolmandikuni huule pikkusest ja huule keskmine hõlm on külgmistest pikem. Tumedam muster õiekattelehtedel ja huulel võib olla mitmesugune, koosneda rõngastest, kriipsukestest või täppidest. Mõnikord võivad õied olla peaaegu mustrita või isegi puhasvalged.

Kui meile pole nende liikide eristamisel õite mustrist suuremat abi, siis toiduotsingul putuka jaoks on see omamoodi märklauaks, mis kutsub neid õiele maanduma ja end nektariga kosutama. Putukaid meelitab ka õite nõrk lõhn. Vööthuul-sõrmkäpa õisi tolmeldavad putukad jäävad siiski toiduta, sest seegi taim on pettur ja tema õite kannused nektarit ei sisalda. Taimede viljumine toimub siiski edukalt ja hilissuvel kanduvad igast seemnekuprast tuhanded seemned tuulega uute elupaikade poole. Paljunemine toimubki reeglina seemnetega, vaid harva tekib täiskasvanud taimedel tütarmugulate abil ka vegetatiivseid järglasi.

Vööthuul-sõrmkäpa kasvukohtadeks on väga mitmesugused hõredamad metsad, sooservad, niidud, sageli ka maanteekraavide nõlvad ja metsaojade kaldad. Kasvukoha suhtes küllaltki vähenõudlik vööthuul-sõrmkäpp eelistab siiski veidi lubjarikkamaid muldi ja väldib väga kuivi kasvukohti.

T.Tuulik "Hiiumaa orhideed".

Vööthuul- ja kuradi-sõrmkäppa võib Hiiumaal käsitleda koos, sest pea kõigis suurtes populatsioonides võib leida nii kuradi-sõrmkäpa, vööthuule kui ka nende liikide vahepealsete tunnustega taimi. Ka kasvukohtade erinevus ei ole nii selgelt väljendunud, kui mõnel pool mujal Eestis. Võimalik, et tegemist on saare populatsioonide pärinemisega juba algselt hübriidsetest esivanematest. Nende kahe liigi põhiliseks eristustunnuseks on õie huule kuju. Kuradi-sõrmkäpal on huul lõhestunud kuni kolmandiku ulatuses ja huule keskhõlm ei ulatu külgmiste vahelt välja, vööthuulel on sisselõiked sügavamad. Õie värvus ja huule muster võib olla väga erinev - vaevumärgatavatest täppidest tugevate tumevioletsete vöötideni - seda mõlema liigi puhul. Huvitav on märkida, et Mandri-Eesti vööthuule taimedel on sageli alumine leht veidi äraspidimunaja kujuga, mis aga Hiiumaal on haruldane (esineb näit. Õngu jõe ülemjooksu populatsioonis). Mõnikord harva puuduvad kuradi- ja vööthuul-sõrmkäpa lehtedel tumedad laigud. Nende liikide kindlaks tunnuseks on lehtede alumise pinna hallikasroheline värvus ja see, et lehed on oma alusel kitsamad, kui keskosas. Sarnaste liikide - Russowi sõrmkäpa ja balti sõrmkäpa - lehed on kogu ulatuses ühelaiused.

Kasvukohtadest eelistavad kuradi-sõrmkäpp ja vööthuul soiseid hõredaid metsi, madalsoid (rohkem kuradi-sõrmkäpp) ja niite (rohkem vööthuul-sõrmkäpp). Liiga kuivades kohtades need liigid ei kasva. Väga erilisel kasvukohal kasvab vööthuul-sõrmkäpp Õngu jõe ülemjooksul, paisjärvest u. 0,5 km ülesvoolu. Nimelt kasvab osa sealsest, tüüpilise vööthuule liigitunnustega populatsioonist üle jõe langenud, allosaga vette ulatuval, sammaldunud ja kõduneval sanglepa tüvel, mille läbimõõt on kõigest 20 cm.

Seemnest paljunemisel ilmuvad esimesed rohelised lehed 3-4 aastastel taimedel, esimesed õied 5-9 aasta vanustel taimedel. Mõnikord taimed puhkavad 1-2 (harva 4) aastat ja maa-alused juuremugulad ei kasvata sel ajal lehti ega varsi, vaid kosuvad mükoriisa arvel, et siis jälle õitseda (Varhamejeva, 1987). Rikkalikumat õitsemist on oodata vihmasele suvele järgneval aastal (seda ka teiste käpaliste puhul). Õied puhkevad juuni lõpus. Kuradi-sõrmkäpp ja vööthuul-sõrmkäpp on küllaltki tavalised liigid nii Hiiumaal kui ka kogu Eestis. Üldareaalid ulatuvad atlantilisest Euroopast Ida-Siberini.

Mõlemal liigil esineb Hiiumaal väga harva ka puhasvalgete õitega isendeid. Valgeõieline vööthuul-sõrmkäpp õitses 1985. aastal Kidaste lähedal maanteekraavis. Valgeõieline kuradi-sõrmkäpp on leitud 1989. aastal Kukka soo kaguservast elektriliini trassilt (vt. ka Schmeidt, 1996, lk. 105.). Vööthuul-sõrmkäpa hübriidi kollaseõielise kahkjaspunase sõrmkäpaga nähti Eesti Orhideekaitse Klubi ekskursiooni ajal 1989. a. Kidastes, kus ta kasvas koos mõlema vanemaga maanteetammi nõlval. Taim oli puhasroheliste lehtede ja suurte ereroosade õitega, mille huule muster koosnes väikestest punastest täpikestest ja huule kuju sarnanes rohkem kahkjaspunase sõrmkäpa huule kujule.

Kahkjaspunase ja vööthuul-sõrmkäpa hübriidi paarikümne isendiga populatsioon leiti 1996. a. Nõmba ja Kapasto vahel.