LiigidAnacamptis pyramidalisCephalanthera longifoliaCephalanthera rubraCoeloglossum virideCorallorhiza trifidaCypripedium calceolusDactylorhiza balticaDactylorhiza fuchsiiDactylorhiza incarnataDactylorhiza incarnata ssp. cruentaDactylorhiza incarnata ssp. ochroleucaDactylorhiza maculataDactylorhiza osiliensisDactylorhiza praetermissaDactylorhiza russowiiDactylorhiza rutheiDactylorhiza sambucinaEpipactis atrorubensEpipactis helleborineEpipactis palustrisEpipogium aphyllumGoodyera repensGymnadenia conopseaGymnadenia odoratissimaHammarbya paludosaHerminium monorchisLiparis loeseliiListera cordataListera ovataMalaxis monophyllosNeottia nidus-avisOphrys insectiferaOrchis coriophoraOrchis masculaOrchis militarisOrchis morioOrchis ustulataPlatanthera bifoliaPlatanthera chloranthaÜritused, näitusedAasta orhideeKaitse, hea tavaOrhideedest mujal

Dactylorhiza maculata

kuradi-sõrmkäpp
Gefleckte Fingerwurz
Maariankämmekkä
Heath Spotted-orchid
Jungfru Marie nycklar
 

"Kodumaa käpalised", 2002.

Kuradi-sõrmkäpp on oma nime saanud tumedat, peaaegu musta käppa või kätt meenutava, mullas asuva juuremugula tõttu. See on vanem juuremugul. Loomulikult on ka sellel orhideel olemas noorem ja heledam juuremugul. Nii kannabki kuradi-sõrmkäpp endas korraga justkui hea ja kurja alget. Jeesusekäeks on meil siiski kutsutud hoopis mõnda teist orhideed - käokeelt, ka käoraamatut. Soomlastele on kuradi-sõrmkäpp aga Neitsi Maarjale pühendatud lill - maarjakäpp.

Kuradi-sõrmkäppa eristab temaga väga sarnasest vööthuul-sõrmkäpast peamiselt õie huule kuju - huul ei ole nii sügavalt lõhestunud, keskmine hõlm on külgmistega võrreldes hoopis väike ja sageli neist ka lühem. Õite värvi, mustri ja suuruse poolest need kaks liiki ei erine. Oluline erinevus nende kahe sõrmkäpaliigi vahel on hoopis peidetum: kui kuradi-sõrmkäpal on 80 kromosoomi, siis vööthuul-sõrmkäpal on neid poole vähem - 40. Kahjuks on sellest teadmisest metsas taime määrates vähe abi ja mõnikord tekitab nende tai-meliikide eristamine raskusi isegi spetsialistidele.

Kuradi-sõrmkäpa lehed ei erine palju vööthuul-sõrmkäpa omadest, alumised lehed on tal siiski pigem süstjad ja teravatipulised, vööthuul-sõrmkäpal aga äraspidimunajad ja ümaramatipulised.

Kuradi-sõrmkäppa leidub vööthuul-sõrmkäpaga võrreldes enam sooservades, soistel niitudel ja isegi rabastuvates kasvukohtades, kus kasvab turbasamblaid. Seega talub ta erinevalt vööthuul-sõrmkäpast üsna hästi ka happelist mulda.

Eestis on kuradi-sõrmkäpp küll üldlevinud, kuid vööthuul-sõrmkäpast siiski harvemini kohatav liik.

T.Tuulik "Hiiumaa orhideed".

Vööthuul- ja kuradi-sõrmkäppa võib Hiiumaal käsitleda koos, sest pea kõigis suurtes populatsioonides võib leida nii kuradi-sõrmkäpa, vööthuule kui ka nende liikide vahepealsete tunnustega taimi. Ka kasvukohtade erinevus ei ole nii selgelt väljendunud, kui mõnel pool mujal Eestis. Võimalik, et tegemist on saare populatsioonide pärinemisega juba algselt hübriidsetest esivanematest. Nende kahe liigi põhiliseks eristustunnuseks on õie huule kuju. Kuradi-sõrmkäpal on huul lõhestunud kuni kolmandiku ulatuses ja huule keskhõlm ei ulatu külgmiste vahelt välja, vööthuulel on sisselõiked sügavamad. Õie värvus ja huule muster võib olla väga erinev - vaevumärgatavatest täppidest tugevate tumevioletsete vöötideni - seda mõlema liigi puhul. Huvitav on märkida, et Mandri-Eesti vööthuule taimedel on sageli alumine leht veidi äraspidimunaja kujuga, mis aga Hiiumaal on haruldane (esineb näit. Õngu jõe ülemjooksu populatsioonis). Mõnikord harva puuduvad kuradi- ja vööthuul-sõrmkäpa lehtedel tumedad laigud. Nende liikide kindlaks tunnuseks on lehtede alumise pinna hallikasroheline värvus ja see, et lehed on oma alusel kitsamad, kui keskosas. Sarnaste liikide - Russowi sõrmkäpa ja balti sõrmkäpa - lehed on kogu ulatuses ühelaiused.

Kasvukohtadest eelistavad kuradi-sõrmkäpp ja vööthuul soiseid hõredaid metsi, madalsoid (rohkem kuradi-sõrmkäpp) ja niite (rohkem vööthuul-sõrmkäpp). Liiga kuivades kohtades need liigid ei kasva. Väga erilisel kasvukohal kasvab vööthuul-sõrmkäpp Õngu jõe ülemjooksul, paisjärvest u. 0,5 km ülesvoolu. Nimelt kasvab osa sealsest, tüüpilise vööthuule liigitunnustega populatsioonist üle jõe langenud, allosaga vette ulatuval, sammaldunud ja kõduneval sanglepa tüvel, mille läbimõõt on kõigest 20 cm.

Seemnest paljunemisel ilmuvad esimesed rohelised lehed 3-4 aastastel taimedel, esimesed õied 5-9 aasta vanustel taimedel. Mõnikord taimed puhkavad 1-2 (harva 4) aastat ja maa-alused juuremugulad ei kasvata sel ajal lehti ega varsi, vaid kosuvad mükoriisa arvel, et siis jälle õitseda (Varhamejeva, 1987). Rikkalikumat õitsemist on oodata vihmasele suvele järgneval aastal (seda ka teiste käpaliste puhul). Õied puhkevad juuni lõpus. Kuradi-sõrmkäpp ja vööthuul-sõrmkäpp on küllaltki tavalised liigid nii Hiiumaal kui ka kogu Eestis. Üldareaalid ulatuvad atlantilisest Euroopast Ida-Siberini.

Mõlemal liigil esineb Hiiumaal väga harva ka puhasvalgete õitega isendeid. Valgeõieline vööthuul-sõrmkäpp õitses 1985. aastal Kidaste lähedal maanteekraavis. Valgeõieline kuradi-sõrmkäpp on leitud 1989. aastal Kukka soo kaguservast elektriliini trassilt (vt. ka Schmeidt, 1996, lk. 105.). Vööthuul-sõrmkäpa hübriidi kollaseõielise kahkjaspunase sõrmkäpaga nähti Eesti Orhideekaitse Klubi ekskursiooni ajal 1989. a. Kidastes, kus ta kasvas koos mõlema vanemaga maanteetammi nõlval. Taim oli puhasroheliste lehtede ja suurte ereroosade õitega, mille huule muster koosnes väikestest punastest täpikestest ja huule kuju sarnanes rohkem kahkjaspunase sõrmkäpa huule kujule.

Kahkjaspunase ja vööthuul-sõrmkäpa hübriidi paarikümne isendiga populatsioon leiti 1996. a. Nõmba ja Kapasto vahel.