LiigidAnacamptis pyramidalisCephalanthera longifoliaCephalanthera rubraCoeloglossum virideCorallorhiza trifidaCypripedium calceolusDactylorhiza balticaDactylorhiza fuchsiiDactylorhiza incarnataDactylorhiza incarnata ssp. cruentaDactylorhiza incarnata ssp. ochroleucaDactylorhiza maculataDactylorhiza osiliensisDactylorhiza praetermissaDactylorhiza russowiiDactylorhiza rutheiDactylorhiza sambucinaEpipactis atrorubensEpipactis helleborineEpipactis palustrisEpipogium aphyllumGoodyera repensGymnadenia conopseaGymnadenia odoratissimaHammarbya paludosaHerminium monorchisLiparis loeseliiListera cordataListera ovataMalaxis monophyllosNeottia nidus-avisOphrys insectiferaOrchis coriophoraOrchis masculaOrchis militarisOrchis morioOrchis ustulataPlatanthera bifoliaPlatanthera chloranthaÜritused, näitusedAasta orhideeKaitse, hea tavaOrhideedest mujal

Dactylorhiza sambucina

leeder-sõrmkäpp
Holunder Fingerwurz
Seljakämmekkä
Elder-flowered orchid
Adam och Eva
 

"Kodumaa käpalised", 2002.

Leeder-sõrmkäpp on Eesti kõige haruldasem käpaline. Õigupoolest hävis tema viimane populatsioon meilt juba 20. sajandi algul. 1989. aastal toodi Eesti Orhideekaitse Klubi eestvõttel Ahvenamaalt 28 taime Lääne-Saaremaale samasse piirkonda, kus leeder-sõrmkäpp oli kunagi kasvanud. Kahjuks pole see ettevõtmine andnud elujõulist asurkonda ja praeguseks on vaid paar mitteõitsvat taime järgi jäänud. Ka juuresolevad isendid on pildistatud Ahvenamaal.

Taimede kõrgus ulatub umbes 30 sentimeetrini, õisik on tihe ja paljuõieline ning iga õie alusel on sigimikust pikem leheke - õiekandeleht, mis eristab sõrmkäppasid käpa perekonna esindajatest, kelle õiekandeleht on soomusjas. Õitseaeg on leeder-sõrmkäpal mai ja juuni algus. Taime lehed sarnanevad rohkem käpa perekonna esindajatega hoidudes varre alusele.

Ahvenamaal ja Gotlandil kasvab leeder-sõrmkäpp niitudel. Seal kutsutakse teda "Aadam ja Eeva". Leeder-sõrmkäpad võivad olla kas punase või kollaseõielised ja sageli kasvavad need läbisegi. Saaremaal olid küll ainult kollaseõielised taimed. Leeder-sõrmkäpp on taimele nimeks antud ladinakeelse nime järgi. Leedriga on aga midagi ühist raske leida. Nagu kõik sõrmkäpad, nii peibutab ka leeder-sõrmkäpp lõhnamärkidega mesilasi oma õisi tolmeldama ja ilmselt aitavad kaht värvi õied pettusele hästi kaasa.

Leeder-sõrmkäpp on Euroopa levilaga liik ja kasvab mägedes, vaid Läänemere ümbruses leidub taime ka tasandikel.

O. Schmeidt "Eestimaa orhideed", 1996

Viimase Lääne-Saaremaal kasvava leeder-sõrmkäpa elu katkestati 1901. aastal. Üsna rohkearvukas, kuid populaarseks muutunud populatsioon korjati tühjaks. Teaduslikel eesmärkidel! Mälestustena on säilinud herbaarlehed Riias ja Peterburgis.

Leeder-sõrmkäpa juure mugul on lõhestunud vähem kui pooleni, üldse meenutab see 20-30cm kõrguseks kasvav taim mõnel määral käpa perekonna liike. Vars on lehistunud, kuid tihti puuduvad varre ülaosas sõrmkäppadele tüüpilised kolmnurksed kandelehe taolised lehed. Lehed on lamedad, 5-12cm pikad ja kuni 3cm laiad, süstjad, piklik-munajad või -äraspidimunajad. Vars on tugev ja õisik üsna tihe. Õied enam-vähem õite pikkuste või pikemate kandelehtede kaenlais on suured: laialihoiduva huule pikkus ulatub Helmut Baumanni ja Siegfried Künkele andmetel 10mm-ni, laius kuni 16mm-ni. Huul on suunatud alla, teistest õiekattelehtedest külgmised välimised üles-kõrvale, ülejäänud kolm aga on koondunud kokku günosteemiumi kohal. Peaaegu sigimiku pikkune veidi kooniline kannus on kõverdunud allapoole.

Esineb nii kollase- kui ka punaseõielisi taimi, nende vahekord populatsioonide järgi on aga erinev: Ahvenamaal on ülekaalus punased, Gotlandil kollased, Norras kasvavad ainult kollased jne. Saaremaa kadunud populatsioonis kasvasid ainult kollaseõielised taimed. Kollaseõielisi peetaksegi põhivormiks, õis on neil kas puhtalt helekollane või väheste väikeste punaste täpikestega huulel. Punaseõielise vormi f. rubra sametjana näiva õie huule ülaosa on heledam (kollakas), kirjatud tumepunaste täpikeste ja joonekestega. Sigimikud on kuni 1,5cm pikkused, seetõttu on ka õisiku läbimõõt suur. Pikad ja tüsedad viljakuprad valmivad juba juunis. Rootsis ja Ahvenamaal nimetatakse neid punaseid ja kollaseid lilli aadamaks ja eevaks. Mai teisel poolel, kui Ahvenamaal õitsevad aadamad-eevad, muutub mõni paik sellel saartemaal lausa lillepeoks. Surudes oma lapikud juuremugulad kohati ainult 2-3cm paksuse kõdu ja mullakihi all vastu kaljut, ääristavad need lilled pärjana halle graniitpaljandeid. Või siis - koos nurmenukkude ja valgete ülastega, mõnes kohas ka koos jumalakäppadega lisavad nad kirkust niigi kevadiselt rõõmsale rohelusele puisniitudel ja hõredates puistutes.

Leeder-sõrmkäpa populatsiooni taastamiseks tõi Eesti Orhideekaitse Klubi 27. mail 1989. aastal Ahvenamaalt 27 taime. Need istutati 28. mail Saaremaale, luues kaks väikest populatsiooni. Tulevik peab näitama, kas see ettevõtmine täitis oma eesmärgi, kas teiselaadsetest tingimustest toodud taimed suudavad kohaneda ning muuta Saaremaa taas oma koduks.

Leeder-sõrmkäpa nimetus olevat tuletatud musta leedri õite lõhnale sarnaneva lõhna järgi. Tegelikult on ta lõhn üsna vähe tuntav. K.E. Niclasen ja J. Aidas nimetasid taime õispuu käpaks. Teaduslik liigiepiteet tuleneb leedri perekonna ladinakeelsest nimest Sambucus.

Levila on jaotunud kaheks suuremaks alaks. Skandinaavia osaareaal hõlmab Skandinaavia lõunaosa ja Põhja-Taani, idapoolseim osa ulatub Ahvenamaale ja Turu saarestikku. Kas idapoolseim piiripunkt ka Saaremaal on püsivalt taastatud, pole veel päris selge. Põhiareaal ulatub Kesk-Saksamaalt Sitsiiliani ja Loode-Hispaaniast Kirde-Ukrainani. Puudub Briti saartel.