LiigidAnacamptis pyramidalisCephalanthera longifoliaCephalanthera rubraCoeloglossum virideCorallorhiza trifidaCypripedium calceolusDactylorhiza balticaDactylorhiza fuchsiiDactylorhiza incarnataDactylorhiza incarnata ssp. cruentaDactylorhiza incarnata ssp. ochroleucaDactylorhiza maculataDactylorhiza osiliensisDactylorhiza praetermissaDactylorhiza russowiiDactylorhiza rutheiDactylorhiza sambucinaEpipactis atrorubensEpipactis helleborineEpipactis palustrisEpipogium aphyllumGoodyera repensGymnadenia conopseaGymnadenia odoratissimaHammarbya paludosaHerminium monorchisLiparis loeseliiListera cordataListera ovataMalaxis monophyllosNeottia nidus-avisOphrys insectiferaOrchis coriophoraOrchis masculaOrchis militarisOrchis morioOrchis ustulataPlatanthera bifoliaPlatanthera chloranthaÜritused, näitusedAasta orhideeKaitse, hea tavaOrhideedest mujal

Epipogium aphyllum

lehitu pisikäpp
Blattloser Widerbart
Metsänemä
Ghost orchid
Skogsfru
 

"Kodumaa käpalised", 2002.

Vähesed meist on kohanud metsas üht meie ilusaimat, omapäraseimat ja haruldasimat käpalist - lehitut pisikäppa. See habras taim kasvab peamiselt puutumatute metsade vähekäidavates kohtades ja ilmub maapinnale vaid nädalaks-kaheks suve teisel poolel, sedagi mitte igal aastal.

Pisikäpp on seentoiduline ja ilma roheliste lehtedeta. Harunev risoom on koraljas ja väheste üsna pikkade võsunditega. Võsundite abil on taim võimeline vegetatiivselt paljunema. Juured pisikäpal puuduvad, on vaid karvakesed, mille kaudu seenehüüfid mullast taime pääsevad. Mõned risoomi harud kasvatavad sügisel punga, millest soodsates tingimustes - arvatakse, et sooja ja niiske kevade korral - arenevad õisi kandvad maapealsed võsud. Need on, nagu nimigi ütleb, lehtedeta ja kuni paarikümne sentimeetri kõrgused. Varred on seest õõnsad, läbikumavad, altpoolt helekollased, ülalt roosakad. Erinevalt enamikest käpalistest on huuljas õiekatteleht suunatud ülespoole. Tolmeldajateks on kimalased, kes kannusest nektarit otsivad, kuid ka isetolmlemist peetakse võimalikuks.

Kui varem on arvatud, et pisikäpp õitseb haruharva - isegi 10-12 aasta tagant, siis nüüd on Eestis tehtud täpsemad vaatlused näidanud, et isegi väikeses pisikäpa populatsioonis võib õitsvaid taimi näha peaaegu igal aastal, kui otsida õigel ajal - juuli viimasel nädalal.

Liigi levila on katkendlik, ulatudes subarktikast Vahemereni ning parasvöötmelises Aasias Jaapani ja Himaalajani. Siiski on liik kogu selle suure levila piires peaaegu kõikjal ohustatud. Meil ja mujal Põhja-Euroopas kasvab ta peamiselt varjukates okaspuumetsades, metsavööndi lõunaosas ka tamme- ja pöögimetsades. Neis metsades jõuab maapinnani üsna vähe valgust, seepärast on taimestu väga hõre. Pisikäpp fotosünteesivõimetuna aga ei vajagi valgust. Teised, valgust vajavad rohttaimed ei suuda neis tingimustes kasvada või on üsna kidurad, mistõttu ei suru ka tagasihoidlikku pisikäppa kooslusest välja.

Soomlased nimetavad pisikäppa austavalt metsaemaks ja inglased tondiorhideeks, sest selle taime kohtamine on tõepoolest ebatavaline sündmus.

T.Tuulik "Hiiumaa orhideed".

Lehitu pisikäpp on Eestis kasvavatest orhideedest kindlasti kõige salapärasem, sest isegi enamus botaanikuid ei ole teda kunagi looduses näinud. Nimi sellele Eestis väga harva kohatavale taimele on kunstlikult moodustatud, sest rahvas ei ole seda taime tundnud. Soome keeles nimetatakse pisikäppa metsaemaks. Eestikeelne nimi on veidi eksitav, sest tegelikult ei kuulu see taim meie kõige väiksemate käpaliste hulka. Epiteet "lehitu" on tõlge taime ladinakeelsest nimest. Pisikäpa maapealne osa koosneb 10-20 cm kõrgusest õrnast, õõnsast ja läbikumavast kollakast varrest, mille metsakõdus asuv alumine osa on jämenenud. Lehed puuduvad. Puudub ka klorofüll ja taim toitub metsakõdust mükoriisa vahendusel. Meeldiva, banaani meenutava lõhnaga õisi on varrel tavaliselt 2-4. Nad on küllaltki suured (läbimõõt üle 2 cm), kahvatukollaste õiekattelehtede ja valkja, ridamisi asuvatest purpurpunastest näsakestest kirjatud huulega. Huule kannus on avar ja kotjas, sisaldades ka nektarit. Kuna õieraag ei ole 180° võrra keerdunud, asetseb pisikäpa õis "tagurpidi", huul on suunatud üles ja taha, asetsedes kannuse kohal. Eestis õitseb pisikäpp juuli lõpus-augusti alguses.

Karl Eichwald (1965) kirjeldab lehitu pisikäpa bioloogiat järgmiselt: "Pisikäpa õitsemist täheldatakse vaid äikeserohketel soojadel suvedel. Et pisikäpa risoomi juhtkimp on arenenud väga puudulikult, ei suuda ta mainimisväärselt vett juhtida. Praktiliselt saab pisikäpp arenguks vajaliku vee vaid soojadel, vihmarohketel aastatel risoomi peal areneva mugulja moodustise abil. Risoom on õitsemise lõpuks välja kurnatud ning sureb. Juhul, kui õisik ei suuda areneda, tekivad risoomist pikad ja peened võsundid. Viimase tipul võib asuda miniatuurne õiepunga alge, mis aga ei suuda õieks areneda, sest risoom ja seega kogu taim sureb. Kuid uudsed pungamoodustised ei sure, vaid neist võivad kümne või ka enama aasta vältel kujuneda uued õitsemisvõimelised taimed. Risoomi kujunemise alguses toitub noor organism parasiitselt endotroofsel mükoriisaseenel, ilma et ta oleks suuteline sümbiondina midagi seenele vastu andma. Pisikäpa näiliselt nii salapärane bioloogia on seega põhiliselt selgitatud. Taim võib palju aastaid samal leiukohal mitte õitseda, kuid arenevad staadiumid peituvad pinnases."

Pisikäpa õisi võiksid tolmeldada kimalased, kuid enamasti ei leia nad varjulises metsas haruharva ilmuvaid taimi üles ja õied jäävad tolmeldamata ning seemneid ei arene.

Lehitu pisikäpa üldine levila haarab peaaegu kogu Euroopa ning ulatub Aasias üle Siberi lõunaosa Jaapanini. Osaareaalid asuvad Kaukaasias ja Himaalajas. Eestis leidis lehitu pisikäpa esimesena E. Russow Toila lähedalt 1886. aastal (Kuusk, 1984). Pisikäppa on kunagi leitud paarikümnest leiukohast. Enamus neist paikneb Ida-Eestis, eriti Alutaguse piirkonnas. Lääne-Eestis oli ainus leiukoht Abruka saarel, kus pisikäppa nähti aastatel 1907 ja 1918. Vaadeldes lehitu pisikäpa levikut Läänemere piirkonnas, tundus võimalikuna tema esinemine ka Hiiumaal. Lähemad kohad, kus seda kõikjal väga haruldast taime viimati nähti, olid Ahvenamaa saared 1959. aastal (Haeggström, 1986) ja O. Schmeidti (1965) leid Harjumaal. Pisikäpp kasvab ka Soome ja Rootsi mandriosas ning Gotlandil.

Lehitu pisikäpp leiti Hiiumaal 22. juulil 1995. aastal. Õnnelikuks leidjaks oli paariks päevaks saarele saabunud Tõnu Ploompuu Tallinna Botaanikaaiast, kes märkas kahte pisikäpa õisikut Kõpus, luitestiku lõunanõlval hämaras kuusikus. Järgmisel päeval õnnestus taimede mõõtmise ajal leida ka kolmas taim. Pisikäpa kasvukoht asub 80 aasta vanuses palukuusikus varjulises kohas, kus muu taimestik on väga napp (üldine katvus kuni 10%). Koos pisikäpaga kasvab seal järgmisi taimeliike: kuusk, mänd, harilik kuslapuu, mustikas, leseleht, laanelill, võsakannike, lillakas, jänessalat, metsmaasikas, sinilill, kilpjalg, karvane piiphein, lakkleht, kibe tulikas, heinputk, mets-härghein, harilik käbihein. Samblarinne puudub. Võimalust, et pisikäpp kasvab täiesti tavalises okasmetsas märgib ka L. Laasimer (1975). Tüüpilisemad on kasvukohad varjukates lodustuvates kuuse-segametsades, niisketes salumetsades ja rabastuvates lodukuusikutes. Taime kasvuks on vajalikud pinnase küllaldane niiskus ja mineraalpinnast kattev paksem kõdukiht. Märgitakse (Kohava, 1966), et pisikäpale meeldivad liikuva põhjaveega kohad. Viimane asjaolu on tegelikult ka Kõpu kasvukoha ainus eripära - luitemäe nõlval leidub allikaid ja põhjavesi asub seal vaid mõnekümne cm sügavusel. Pisikäpa taimede kõrgused 1995. aastal olid 15 cm (üks taim) ja 17 cm (kaks taime), õisi 2 (kahel taimel) ja 3 (ühel taimel). 1996. aastal õitses neli taime. Õisikud asusid üksteisest 1,6-2,4 m kaugusel ja kasvuala pindala on umbes 6 m². Pisikäppadest eemal muutus ümbritsev rohttaimestik juba tihedamaks teistsuguste valgus- ja niiskustingimuste tõttu.

Kuna Kõpu pisikäpa puhul on tegemist esmasleiuga Hiiumaal, võib vaid oletada, kas siin kunagi idanenud seeme pärineb mõnest teisest Hiiumaa populatsioonist või on tuulega kohale kantud kaugematelt naaberaladelt. Arvestades valitsevate tuulte suunda ja kasvukoha asumist kõrgustiku lõunanõlval on tõenäolisem siinse populatsiooni pärinemine seemnetest mõnest W-SW-S-suunas asuvast kasvukohast (Gotland, Abruka vms.). Teoreetiliselt oleks kaasaegse geneetika meetoditega võimalik kindlaks määrata siinse pisikäpa suuremat või väiksemat geneetilist sarnasust lähimate pisikäpa populatsioonidega. Praktiliselt osutub see siiski võimatuks, kuna materjali nendeks analüüsideks vaevalt et õnnestuks hankida. Tõenäoline on pisikäpa Kõpu populatsiooni tekkimine ühe taime vegetatiivsel paljunemisel. Arvestades ümbritseva metsa vanust, ei ole tegemist väga vana populatsiooniga. Seda, kas ja millal pisikäpa õitsemist Kõpus veel näha võib, pole võimalik ennustada. Sageli on pisikäppa nähtud ühel või mõnel järjestikusel aastal ja seejärel pole taimed selles kasvukohas õitsenud aastakümneid (Vuokko, 1987). Ahvenamaal loetakse pisikäppa peale 30-aastast tulutut uue õitsemise ootamist välja surnud liigiks (Haeggström, 1986).

Lehitu pisikäpp kuulub Eestis kaitsealuste liikide I kategooriasse. Kasvukoht Kõpus kuulub kaitse alla Biosfääri Kaitseala Linnaru mägede tuumala koosseisus.