LiigidAnacamptis pyramidalisCephalanthera longifoliaCephalanthera rubraCoeloglossum virideCorallorhiza trifidaCypripedium calceolusDactylorhiza balticaDactylorhiza fuchsiiDactylorhiza incarnataDactylorhiza incarnata ssp. cruentaDactylorhiza incarnata ssp. ochroleucaDactylorhiza maculataDactylorhiza osiliensisDactylorhiza praetermissaDactylorhiza russowiiDactylorhiza rutheiDactylorhiza sambucinaEpipactis atrorubensEpipactis helleborineEpipactis palustrisEpipogium aphyllumGoodyera repensGymnadenia conopseaGymnadenia odoratissimaHammarbya paludosaHerminium monorchisLiparis loeseliiListera cordataListera ovataMalaxis monophyllosNeottia nidus-avisOphrys insectiferaOrchis coriophoraOrchis masculaOrchis militarisOrchis morioOrchis ustulataPlatanthera bifoliaPlatanthera chloranthaÜritused, näitusedAasta orhideeKaitse, hea tavaOrhideedest mujal

Gymnadenia conopsea

harilik käoraamat
Mücken-Händelwurz
Kirkiruoho
Fragrant Orchid
Brudsporre
 

"Kodumaa käpalised", 2002.

Kuni poolemeetrised pikkade roosade ruljate õisikutega harilikud käoraamatud on küllaltki silmatorkavad ja ka kergelt äratuntavad. Õite värv võib varieeruda tumeroosast valgeni. Meie esiemad tundsid seda liiki hästi. Sellele viitavad ka rohked rahvapärased nimed: jeesusepöial, jeesusekäerohi, karukäpp, taevataadikäsi jt. Need nimetused osutavad arvatavasti taime sõrmjalt lõhestunud juuremugulatele, mis omakorda annab tunnistust sellest, et noil aegadel teati ka taimede maa-aluseid tunnuseid ja omadusi. Üsna kitsad pikad lehed paiknevad kõik varre alumises osas ja erinevad teiste roosaõieliste käpaliste omadest saleduse ja kergelt kokkumurtud välimusega. Käoraamatu õitel pole kunagi tumedamat kirja nagu sõrmkäppadel. Kõige kergemini võib harilik käoraamat segi minna oma perekonnakaaslase lõhnava käoraamatuga. Kindlaks erinevuseks on kannuse ja sigimiku pikkuse suhe. Hariliku käoraamatu kannus on sigimikust oluliselt pikem ja ulatub vahel ka õisikust välja. Ka püramiid-koerakäpp on käoraamatuga sarnane, ehkki õie toon on koerakäpal oluliselt intensiivsem. Koerakäpa huulel on paar kühmukesi, mis käoraamatul puuduvad.

Hariliku käoraamatu õied on nõrga nelgilõhnaga ja peibutavad ligi nii päeva- kui ööliblikaid. Õhtuti lõhn tugevneb. Üheks tavalisemaks tolmeldajaks on arutähtöölane. Taim õitseb juuni lõpust augusti alguseni liigirikastel, üsna niisketel niitudel ja madalsoodes ning metsalagendikel.

Mõnikord on harilikud käoraamatud eriti tiheda õisikuga ja tugevakasvulised. Selliseid taimi on peetud hariliku käoraamatu teisendiks või alamliigiks ja vahel isegi omaette liigiks.

Käoraamatu juuremugulad maitsevad hästi metssigadele ja kohati teevad nad palju kahju käoraamatu asurkondadele.

T.Tuulik "Hiiumaa orhideed".

Eestis kasvab kaks käoraamatuliiki. Neist lõhnav käoraamat on üpris haruldane ja tal on vaid kümmekond leiukohta Saaremaa ja Põhja-Eesti allikasoodes ja soistel niitudel. Hiiumaalt seda taime leitud ei ole. Lõhnava käoraamatu kindlaks liigitunnuseks on õie lühike kannus.

Harilikul käoraamatul on kannus pikk ja niitjas, õied roosad, ühevärvilised, nelgi lõhnaga, tihedas õisikus. Õied puhkevad alates juuni lõpust. Taime kõrgus on tavaliselt 30-50 cm, kuid võib olla ka suurem. Arvukad lehed on kitsad, teravatipulised, rohelised, ilma täppideta. Mullas on käoraamatul sõrmjalt lõhestunud juuremugul, nagu sõrmkäppadelgi.

Hariliku käoraamatu areng seemnest õiteni kestab 5-6 aastat (Vuokko, 1987). Ühel aastal on õitsemine väga rikkalik, teisel tagasihoidlik, kusjuures ka õiteta taimi on samas kohas endisest vähem märgata. Siin võib olla tegemist rikkalikult õitsenud taimede mugulate puhkusega, mille ajal nad elavad mükoriisaseene varal. Võimalik on ka see, et pärast rikkalikku õitsemist kurnatud mugulad surevad. Selle küsimuse lahendamiseks oleksid vajalikud detailsed, pikaajalised uuringud püsiruutudel.

Hiiumaal on harilik käoraamat küllaltki tavaline. Hiiumaal on käoraamatut kutsutud jumala- või jeesukäeks, nagu ka temaga sarnanevaid käpa- ja sõrmkäpaliike. Erilisena on Isabella külast teada nimetus "tondikäpad" (Vilbaste, 1993). Kogu Eestist on teada juuremugulatega käpaliste rahvapäraseid nimetusi, mis viitavad jumala ja kuradi käele (noor, valge mugul on jumala, tume, vana mugul aga kuradi käsi). Sagedamini kohtab harilikku käoraamatut Ida-Hiiumaal, Kõrgessaare ümbruses ja teistel paepealsetel aladel, sest harilik käoraamat on lubjalembene taim. Tema kasvukohtadeks on niiskemad niidud, puisniidud ja metsalagendikud, kadastikud ja madalsood. Teda võib leida kogu Eestis. Üldareaal hõlmab Euraasia parasvöötme.

Sarve poolsaare idaosa madalsoodes ja lookaasikutes leidub sageli hariliku käoraamatu valkjaõielisi taimi, mille õites siiski esineb vaevumärgatav roosakas värvitoon. Puhasvalgete õitega hariliku käoraamatu esmasleidja Hiiumaalt, Kõpu mõisast lõunas asuvalt niidult oli K. Kuppfer 1903. a. (Rebassoo, 1963). Hilisemad leiud on Valipelt 1983. a., Vahtrepalt ja Kõrgessaarest 1987. a. ja Kukka soost 1989. a.

Hariliku käoraamatu tihedaõisikulise teisendi G. conopsea var. densiflora (Wahlenb.) Hartm. esinemist Hiiumaal ei ole seni spetsiaalselt uuritud. Tugevaid ja kõrgekasvulisi, rohkete ja suhteliselt laiade lehtede ning väga suure ja tiheda õisikuga, hilise õitseajaga harilikke käoraamatuid leidub näiteks Kõrgessaares.

1987. aastal leiti Kõlunõmme külas maantee servas madalsoos ühe õitseva ja ühe vegetatiivse võsuga 28 cm kõrgune käpaline, mille vars, lehed ja õite suurus ning puhasroosa värvus meenutasid harilikku käoraamatut. Õie kannus oli lühike (alla poole sigimiku pikkusest), huule keskmine hõlm oli teistest märgatavalt suurem ja pikem. Tõenäoliselt oli tegemist hariliku käoraamatu ja temaga koos kasvanud kahkjaspunase sõrmkäpa hübriidiga. Selle taime herbaareksemplari (L. Jõe) säilitatakse Eesti Loodusmuuseumis Tallinnas.