LiigidAnacamptis pyramidalisCephalanthera longifoliaCephalanthera rubraCoeloglossum virideCorallorhiza trifidaCypripedium calceolusDactylorhiza balticaDactylorhiza fuchsiiDactylorhiza incarnataDactylorhiza incarnata ssp. cruentaDactylorhiza incarnata ssp. ochroleucaDactylorhiza maculataDactylorhiza osiliensisDactylorhiza praetermissaDactylorhiza russowiiDactylorhiza rutheiDactylorhiza sambucinaEpipactis atrorubensEpipactis helleborineEpipactis palustrisEpipogium aphyllumGoodyera repensGymnadenia conopseaGymnadenia odoratissimaHammarbya paludosaHerminium monorchisLiparis loeseliiListera cordataListera ovataMalaxis monophyllosNeottia nidus-avisOphrys insectiferaOrchis coriophoraOrchis masculaOrchis militarisOrchis morioOrchis ustulataPlatanthera bifoliaPlatanthera chloranthaÜritused, näitusedAasta orhideeKaitse, hea tavaOrhideedest mujal

Herminium monorchis

harilik muguljuur
Honigorchis
Mesikämmekkä
Musk Orchid
Honungsblomster
 

"Kodumaa käpalised", 2002.

Harilik muguljuur on väike rohekaõieline taim ja jääb vilumatul silmal sageli märkamata. Siiski on ta mõnel pool Eestis veel küllaltki levinud taimeliik, kuigi tema arvukus on kasvukohtade hävimise tõttu hakanud viimasel ajal vähenema.

Hariliku muguljuure taim on enamasti vaid 10-15 cm kõrgune. Varre alusel asuvad kaks (harvem kolm) umbes 5 cm pikkust vastakut kollakasrohelist süstjat lehte. Väikesed rohekaskollased õied asuvad varre tipus kuni 5 cm pikkuses tihedas õisikus ja lõhnavad magusalt mee järele.

Muguljuur on oma nime saanud mullas asuva ümmarguse juuremugula järgi, mida on igal taimel alati üks - kõigil teistel meie mugulaga käpalistel aga kaks. Noored asendusmugulad tekivad muguljuurel emataimest veidi kaugemal stoolonite tippudes, seepärast polegi märgata vana ja tumedat eelmise aasta mugulat. Muguljuur näib esmapilgul küllaltki sarnane meie teiste väikeste rohekaõieliste orhideede - sookäpa ja soovalguga, kes aga kasvavad teistsugustes kasvukohtades ja kellel on varre alusel enam-vähem maapealsed mugulad.

Muguljuure taimed tärkavad juuni alguses ja puhkevad juuni teisel poolel. Õite magus lõhn ja lühikeses kannuses olev nektar meelitavad ligi tolmeldajaid ja enamasti viljub see silmapaistmatu taimeke väga edukalt.

Harilik muguljuur kasvab valgusküllastel, parasniisketel või niisketel lubjarikka mullaga, madala taimestikuga kasvukohtadel, soo- ja rannaniitudel, kadastikes ja madalsoodes mätastel. Selliste kasvukohtade võsastumine ja kõrgema rohttaimestiku ilmumine pärast karjatamise lõppemist on muguljuure kasvualasid ahendanud. Madalsoode säilitamine ja poollooduslike taimekoosluste jätkuv hooldamine on ka selle taimeliigi säilimise peamiseks eelduseks. Soomes, kus harilik muguljuur kasvas oma levila põhjapiiril, on ta juba aastakümnete eest hävinud.

Eestis võib harilikku muguljuurt näha peamiselt läänesaartel ja mandri lääneosas, mujal on see taim küllaltki haruldane.

T.Tuulik "Hiiumaa orhideed".

Väike ja rohekaõieline harilik muguljuur jääb inimestel rohu sees tavaliselt märkamata. Siiski on see taim Hiiumaal küllaltki levinud, eriti rannaniitudel ja niisketes kadastikes. Eesti piires on muguljuur tavaline saartel ja läänerannikul, sisemaal kuulub ta haruldaste taimede hulka. Liigi üldareaal asub Euraasias keskmistel laiuskraadidel, saartena ka lõunapoolsetes mäestikes. Muguljuur on lubjalembene.

Taimele nime andnud juuremugul asub mullas, kasvatab paar lehte ja õisiku, mis koos varrega sirgub 10-20 cm kõrguseks. Kui kõigil teistel meie mugulaga käpalistel on õitsemise ajal kaks mugulat - tumedam vana ja heledam noor, siis õitsval muguljuurel on vaid üks mugul. Sellest tuleneb ka taime ladinakeelne nimi. Muguljuure ainsast mugulast kasvavad välja stoolonid (maa-alused võsundid) ja nende tipus tekivad suve lõpuks uued mugulad (nagu kartulil) emataimest mõne cm kaugusel. Sügisel emataim sureb ja tema 1-2 järglast kasvavad järgmisel aastal stoolonimugulatest. Muguljuure lehed tärkavad küllaltki hilja: mai lõpus-juunis. Õitseaeg on juunis ja juuli esimesel poolel. Õied on tagasihoidlikud, kuid healõhnalised. Putukad külastavad neid meeleldi ja muguljuur viljub tavaliselt rikkalikult.

Eestis on muguljuur oma levila põhjapiiril. Soome viimane muguljuure leiukoht Ahvenamaa lääneosas Eckerös hävis tee ehituse käigus 1970-ndatel aastatel. Viimased taimed istutati küll uude kohta, kuid ei jäänud seal püsima. 1989. ja 1990. aastal üritati Ahvenamaa populatsiooni taastada Saaremaalt pärit taimede ümberistutamisega. Lõplikud tulemused ei ole veel selgunud (Haeggström, 1992), kuid selge on see, et selline käpaliste populatsioonide taastamine (reintroduktsioon) on väga keeruline, kuna uues kohas peab kodunema ka orhidee seensümbiont (mükoriisa).