LiigidAnacamptis pyramidalisCephalanthera longifoliaCephalanthera rubraCoeloglossum virideCorallorhiza trifidaCypripedium calceolusDactylorhiza balticaDactylorhiza fuchsiiDactylorhiza incarnataDactylorhiza incarnata ssp. cruentaDactylorhiza incarnata ssp. ochroleucaDactylorhiza maculataDactylorhiza osiliensisDactylorhiza praetermissaDactylorhiza russowiiDactylorhiza rutheiDactylorhiza sambucinaEpipactis atrorubensEpipactis helleborineEpipactis palustrisEpipogium aphyllumGoodyera repensGymnadenia conopseaGymnadenia odoratissimaHammarbya paludosaHerminium monorchisLiparis loeseliiListera cordataListera ovataMalaxis monophyllosNeottia nidus-avisOphrys insectiferaOrchis coriophoraOrchis masculaOrchis militarisOrchis morioOrchis ustulataPlatanthera bifoliaPlatanthera chloranthaÜritused, näitusedAasta orhideeKaitse, hea tavaOrhideedest mujal

Listera ovata

suur käopõll
Großes Zweiblatt
Soikkokaksikko
Common Twayblade
Tvåblad
 

"Kodumaa käpalised", 2002.

Suur käopõll on meie üks tavalisemaid käpalisi. Kohata võib teda nii metsas kui niidul üle Eesti. Iseloomulik vastakute suurte ümarate tugevarooliste lehtede paar on hästi märgatav, samas võivad väikesed rohekad õied oma tagasihoidlikkuses tähelepanuta jääda. Maa sees olev peenike risoom haruneb ja seetõttu on enamasti mitu käopõlle võsu ligistikku. Õied pikas õisikus avanevad järk-järgult alt üles ja nii õitseb suur käopõll suure osa suvest. Taime kõrgus õisiku tipuni on 20 kuni 80 cm. Suure käopõlle perekonnakaaslase väikese käopõlle kõrgus võib ulatuda harva ka paarikümne sentimeetrini, aga suure käopõlle lehed on vähemalt kuus sentimeetrit pikad ja kolm sentimeetrit laiad. Väikese käopõlle omad on väiksemad ja õrnemad.

Suure käopõlle huul eritab nektarit ja seetõttu on õitsvatel taimedel rohkelt ligimeelitatud putukaid, kes mööda vart ülespoole ronides saavad varre suunas kooldunud huulele kergelt ligi. Tolmeldajateks on kiletiivaliste seast käguvamplased, pidevkehalised ning ka mitmed mardikad. Viljumine on sellel liigil rikkalik. Kerajatest kupardest varisevad seemned varakult, seega ei ole vajadust pikka aega püsivate seemnekupraid kandvate varte järele. Suve lõpuks on taimed maapinnalt juba täielikult kadunud.

Suur käopõll kannatab nii varju kui eredat päikest ja seetõttu kasvab nii niidul kui metsas.

T.Tuulik "Hiiumaa orhideed".

Suur käopõll on Hiiumaal väga tavaline taim niitudel, võsastikes, metsaservades ja mujalgi. Ainsa käpalisena ilmub ta aeg-ajalt isegi koduaedadesse marjapõõsaste vahele ja õitseb suve keskel ka Kärdla parkides. Suure käopõlle rahvapäraste nimedena on Hiiumaalt üles kirjutatud haavarohi (Heistesoo) ja uueaavarohi (Kauste). Samades külades on samade nimedega kutsutud ka käokeeli ja mujal Hiiumaal tunti sarnaste nimedega veel tervet rida teisigi taimi, mida kõiki on arstimiseks kasutatud (harilik raudrohi, imekannike, villohakas jt.) (Vilbaste, 1993). Taimel on kaks suurt, vastakut lehte ja mõnikord 60-80 cm kõrguseks kasvav vars arvukate rohekate õitega. Näiteks 1985. aastal mõõdeti Kõrgessaares üks suure käopõlle 78 cm kõrgune taim, millel oli 65 õit ja lehed 11×14 cm suurused.

Mõnikord kasvavad suure käopõlle taimed tihedalt mitmekaupa koos, mis on tingitud taime vegetatiivsest paljunemisest risoomi harunemise tulemusena. Tavaliselt paljuneb suur käopõll seemnetega, mis valmivad pärast õite tolmlemist kiiresti ja kanduvad tuulega laiali. Kui teistel käpalistel jääb kuivanud vars seemnekupardega püsti ka veel talveks, siis käopõlledel vajub närbuv vars suve lõpul pikali ja kevadeks kaob, mistõttu on järgmisel aastal raske öelda, kas konkreetne taim mullu õitse-kasvas või tegi maa-aluse puhkepausi.

Suur käopõll on tavaline kogu Eestis, eelistades siiski lubjarikast pinnast. Liigi üldareaal haarab kogu Euroopat ja ulatub Aasias Ida-Siberini.

1989. aastal leiti Eesti Orhideekaitse Klubi Hiiumaa ekskursiooni ajal suure käopõlle kirjuleheline isend. Taim kasvas Kõrgessaares lookuusikus koos arvukate normaalsete liigikaaslastega ja leidmise aastal ei õitsenud. Tema alumisel lehel oli 4 ja ülemisel 3 leheroodudega paralleelset, valkjaskollast, 0,2-1,3 cm laiust vööti, milles puudus klorofüll (vt. ka Schmeidt, 1996, lk. 13.).