LiigidAnacamptis pyramidalisCephalanthera longifoliaCephalanthera rubraCoeloglossum virideCorallorhiza trifidaCypripedium calceolusDactylorhiza balticaDactylorhiza fuchsiiDactylorhiza incarnataDactylorhiza incarnata ssp. cruentaDactylorhiza incarnata ssp. ochroleucaDactylorhiza maculataDactylorhiza osiliensisDactylorhiza praetermissaDactylorhiza russowiiDactylorhiza rutheiDactylorhiza sambucinaEpipactis atrorubensEpipactis helleborineEpipactis palustrisEpipogium aphyllumGoodyera repensGymnadenia conopseaGymnadenia odoratissimaHammarbya paludosaHerminium monorchisLiparis loeseliiListera cordataListera ovataMalaxis monophyllosNeottia nidus-avisOphrys insectiferaOrchis coriophoraOrchis masculaOrchis militarisOrchis morioOrchis ustulataPlatanthera bifoliaPlatanthera chloranthaÜritused, näitusedAasta orhideeKaitse, hea tavaOrhideedest mujal

Orchis militaris

hall käpp
Helm-Knabenkraut
Soikkokämmekkä
Military Orchid
Johannesnycklar
 

"Kodumaa käpalised", 2002.

Hall käpp on neljast meil esinevast käpa liigist kõige tavalisem ja juba maikuu lõpus värvuvad mitmel pool Lääne-Eestis loopealsed halli käpa õitest rõõmsalt roosakaks. Viljakal mullal kasvab hall käpp mõnikord peaaegu poole meetri kõrguseks ja siis näib see lihav kaunis taim meie suvealguse alles võrsuvas looduses tõelise tulnukana lõunamaalt.

Hall käpp on teistest sarnastest liikidest kergesti eristatav väljastpoolt selgelt heledamate õite ja suurte heleroheliste lehtede ning vart ümbritsevate lopsakate labata lehetuppede järgi. Suuremate taimede lehtede laius võib ulatuda isegi kuni kaheksa sentimeetrini. Halli käpa õie huul meenutab lähemal vaatlusel harali käte ja jalgadega väikest meest. Ülejäänud õiekattelehed moodustavad suure kiivri ja sarnasusest kiivriga sõjamehega pärineb ka selle taime ladinakeelne nimi militaris. Mullas on hallil käpal ümmargused juuremugulad, mida taimede õitsemise ajal meelsasti söövad metssead.

Hall käpp on putuktolmleja, kuigi tema õied ei sisalda nektarit. Eredavärvilised õisikud meelitavad ligi noori ja kogenematuid mesilasi, kes veel ei tea, et igast värvilisest õiest ei saagi kosutavat suutäit.

Hall käpp kasvab kuivavõitu lubjarikkal mullal ja on rohkem levinud Eesti lääneosas, kus teda kohati kasvab ka massiliselt. Mujal Eestis on hall käpp haruldasem või puudub hoopis. Tema kasvukohtadeks on niidud, loopealsed ja kadastikud, aga ka mahajäetud põllud, tee- ja kraaviperved. Hall käpp võib ootamatult ilmuda sinna, kus teda varem ei kasvanud ja sealt siis peagi jälle kaduda. See on seletatav tema suhteliselt kiire paljunemisega ja küllap ka taimede lühikese elueaga. Halli käpa päriskoduks olevad loopealsed kipuvad viimasel ajal kattuma tiheda kadastikuga ja vajaksid kõikjal kadakate ja mändide harvendamist ning traditsioonilise majandamise - lambakarjatamise taastamist.

Lääne-Eestis tunneb hall käpp end seni hästi, Soome lõunaosas kuulub ta aga juba väga haruldaste taimeliikide hulka, keda on aeg-ajalt leitud peamiselt lubjatehaste läheduses ja muudes inimtegevuse tõttu lubjarikkamaks muutunud kasvukohtades.

T.Tuulik "Hiiumaa orhideed".

Eestis esineb neli käpa liiki. Neist arukäpp (O. morio) kasvab vaid Saaremaa lääneosas ja Muhus. Varasemates taimemäärajates on käpa ja sõrmkäpa liike käsitletud koos perekonna käpp liikidena. Kui sõrmkäppade juuremugulad on lõhestunud, inimkäe või looma käpa kujulised, siis käpa mugulad on ümarad, lõhestumata. Sõrmkäpa lehed asuvad varrel, käpa lehed aga kasvavad varre alusel rosetina ja vart ning noort õisikut ümbritsevad lehetuped. Sõrmkäppade õiekandelehed on rohtjad, käppadel kilejad.

Nagu mujal, ei ole ka Hiiumaal rahvas käpa ja sõrmkäpa erinevatel liikidel vahet teinud ja neid kõiki on nimetatud ühtviisi: jeesukäed (Reigi), jeesukäeroosid (Pühalepa), jeesusekäed (Kauste), eesusekäed (Ülendi, Kidaste), jumalakäed (Ülendi) jne. (Vilbaste, 1993).

Hall käpp on Hiiumaal käpa liikidest kõige sagedasem, kasvades kadastikes, niitudel ja teeservades lubjarikkal pinnasel. Haruldasem on hall käpp saare kesk- ja lääneosas ning Kõpus. Eestis leidub halli käppa rohkem lääne- ja põhjaosas, üksikuid leiukohti on aga ka Lõuna-Eestis. Üldlevila ulatub Lääne-Euroopast Ida-Siberini, Eestit läbib areaali põhjapiir, Soomes kasvab hall käpp vaid mõnes kohas lõunarannikul. Hall käpp ilmub küllaltki kiiresti inimese loodud uutele kasvukohtadele - teeservadesse, kraavipervedele ja mahajäetud põldudele, kuid võib sealt mõne aja pärast jälle kaduda. Püsivamad on puisniitudel, kadastikes ja niiskematel loopealsetel asuvad populatsioonid.

Esimesed rohelised lehed arenevad noorel taimel 4. kasvuaastal. Õitseikka jõuab hall käpp 6-7 aasta vanuselt (Wells, 1981). Oma eestikeelse nime on hall käpp saanud õiekattelehtede väliskülje roosakashallist värvusest. Ladinakeelne liiginimi aga tuleneb huule kujust, mis meenutab sõjameest, kelle peas on tohutu suur välimistest kokkukooldunud õiekattelehtedest moodustunud kiiver. Huule värvus on lillakasroosa, keskosas valkjas, punaste täppidega. Halli käpa õisik on tihe ja paljuõieline, vars jäme ja lehed laiad, helerohelised ning läikivad. Viljakal pinnasel kasvab hall käpp üle 40 cm kõrguseks. Õitel on nõrk lõhn, kuid neis puudub nektar. Putukaid meelitab eelkõige õisikute ere värvus. Halli käpa õied puhkevad meil maikuu lõpus.

Halli käpa valgeõielist vormi on leitud 1956. aastal Hanikatsilt (Rebassoo, 1963), 1988. aastal Pihla mäelt, 1994. aastal Heltermaalt, 1996. aastal Pihla mäelt ja Vahtrepalt. Korduvalt (Utu, 1978, Reigi, 1989 jm.) on leitud halli käpa isendeid, mille huul on külgedelt lõhestumata ja seetõttu erakordselt suure pinnaga. 1976. aastal on Kärdla surnuaiast lõunas asuvas lookadastikus leitud halli käpa eksemplar, mille kõigil õitel olid kolmekordsed huuled. Sellele sarnast nähtust oli võimalik jälgida 1988-89 Reigi kirikust põhja pool maanteeäärsel niidul. Nimetatud halli käpa monstroossel isendil esines väga mitmesuguse kujuga õisi, 1988. aastal oli neid 7. 1989. aastal oli taime kõrgus 18 cm, lehti oli 4, õisi 17. Kõigil õitel ilmnesid sisemise ringi kahe ülemise õiekattelehe huulekujuliseks muutumise ja huulega kokku kasvamise tendentsid. Mõnel õiel (G, H) oli selgemalt märgatav tendents pelooriale, mille puhul tavaliselt sügomorfne (ühe sümmeetriatasapinnaga) õis muutub aktinomorfseks (kiirja sümmeetriaga) õieks. Sarnast nähtust on kirjeldatud ka teistel käpalistel. Näiteks on Gotlandil täheldatud pelooriat jumalakäpal, kahelehisel käokeelel, lõhnaval käoraamatul ja kärbesõiel. Hiiumaal leitud monstroosse halli käpa väärarengu olemuse selgitamiseks võrreldi teda käpaliste õite mujal kirjeldatud analoogiliste väärarengutega. Aastatel 1972-84 vaadeldi Gotlandil ühes kärbesõie populatsioonis monstroosseid õisi eri aastatel 8-21-l isendil, kusjuures muundunud olid kõik õied ja see ilmnes neil taimedel kõigil õitsemisaastatel. Gotlandi väärarenguga kärbesõitel olid mittetäieliku huule kujuliseks muundunud õiekatte välimise ringi külgmised õiekattelehed, mis normaalses õies on helerohelised (Joonis 2.17-5, B) (Larsson jt., 1988). 1976. aastal Saksamaal Meiningeni lähedal leitud peloorilisel kärbesõiel olid normaalsete huulte kujulisteks muundunud siseringi õiekattelehed, mis tavalises õies moodustavad kärbse "tundlad". Ka sellel taimel olid muundunud kõik õied ja see tunnus püsis ka järgmisel aastal (Füller, 1982). Halli käpa väärareng Reigis oli tüübilt lähem viimatinimetatule, kuna muundunud olid samuti sisemise ringi õiekattelehed, kuid vaadeldud hallil käpal olid need muutused küllaltki ebamäärased. Korrapärast aktinomorfset õit ei olnud kujunenud ja õisik oli äärmiselt sassis väljanägemisega.