LiigidAnacamptis pyramidalisCephalanthera longifoliaCephalanthera rubraCoeloglossum virideCorallorhiza trifidaCypripedium calceolusDactylorhiza balticaDactylorhiza fuchsiiDactylorhiza incarnataDactylorhiza incarnata ssp. cruentaDactylorhiza incarnata ssp. ochroleucaDactylorhiza maculataDactylorhiza osiliensisDactylorhiza praetermissaDactylorhiza russowiiDactylorhiza rutheiDactylorhiza sambucinaEpipactis atrorubensEpipactis helleborineEpipactis palustrisEpipogium aphyllumGoodyera repensGymnadenia conopseaGymnadenia odoratissimaHammarbya paludosaHerminium monorchisLiparis loeseliiListera cordataListera ovataMalaxis monophyllosNeottia nidus-avisOphrys insectiferaOrchis coriophoraOrchis masculaOrchis militarisOrchis morioOrchis ustulataPlatanthera bifoliaPlatanthera chloranthaÜritused, näitusedAasta orhideeKaitse, hea tavaOrhideedest mujal

Orchis ustulata

tõmmu käpp
Brand-Knabenkraut
Palokämmekkä
Burnt Orchid
Krutbrännare
 

"Kodumaa käpalised", 2002.

Tõmmu käpp on väike taim ja ka tema valged punasetäpilised õied on üsna pisikesed. Ometi on ta roheliste heinakõrte vahelt enamasti hästi nähtav, eriti kui silm on ühe taime juba tabanud. Pealmised õiekattelehed on tumepurpurpunased ja avanemata pungad üleni mustjad, mis on kontrastiks rohelisele taustale.

Muhu saarel ja Ida-Saaremaal õitseb tõmmu käpp mai alguses, mandril, Hiiumaal ning Lääne-Saaremaal aga alles juulis. Tegemist on kahe erineva alamliigiga, mis oma muudelt tunnustelt peaaegu ei erine. Vahe on ka varre kõrguses, sest koos ümbritseva rohustuga, mis juulis on lopsakam kui mai lõpul, kasvavad hiljem õitsevad tõmmud käpad keskmiselt kõrgemaks (kuni 35 cm, mais õitsevad ulatuvad harva üle 20 cm).

Tõmmu käpa levikutsenter on Lõuna-Euroopas, Vahemerealadel, kus suvine kuiv kuumus peletab taimed puhkama. Huvitav on, et ka meie põhjamaises kliimas pärast õitsemist tõmmu käpp puhkab ja paljud taimed kasvatavad uued lehed juba oktoobris-novembris (eriti varaõitsevates populatsioonides). Talvehaljana ootab see taim kevadet, et siis õitseda. Tolmeldajateks peetakse mesilasi ja mardikaid. Igal viiendal õitseval varrel areneb sügiseks mõni vili.

Tõmmu käpa seemned on ühed kõige väiksemad selles sugukonnas ja areng seemnest seemneni üks aeglasemaid, võttes umbes 16 aastat. Enamik taimi on lühiealised ja kaovad paari aasta jooksul pärast esimest õitsemist või maa peale tulekut. Mõni üksik taim õitseb siiski igal aastal palju aastaid järjest.

Tõmmul käpal on väikesed ümmargused juuremugulad. Igal kevadel hakkab veidi ülalpool vana juuremugulat kasvama uus, suve lõpuks on mugul vanaga ühesuurune ja vana kõduneb tasapisi. Üsna sageli võib aga tekkida ka kaks või enam juuremugulat ning nii toimub taime vegetatiivne paljunemine.

T.Tuulik "Hiiumaa orhideed".

Tõmmu käpp on Hiiumaal esinevast kolmest käpaliigist kõige haruldasem ja kõige pisem. Taime kõrgus on tavaliselt 10-15 cm, mõnikord ka 30 cm. Lehed on sinakasrohelised ja ülemised neist ümbritsevad vart tuppedena. Mullas asuvad väikesed ümarad juuremugulad. Tõmmu käpa välimised õiekattelehed on mustjaspunased, huul valge, punaste täppidega. Noor õisik on vaid mõne sentimeetri pikkune, väga tume. Õitsemise käigus õisik pikeneb ja tume värvus pleekub. Üksiku õie läbimõõt on 0,5 cm. Kuna tõmmu käpa populatsioonides toimub õitsemine eri aastatel väga ebastabiilselt, siis raskendab see taime leviku selgitamist. On teada, et tõmmul käpal esineb Eestis varase (juuni algus) ja hilise (juuli) õitsemisajaga populatsioone. Hiiumaal esineb hilise õitsemisajaga tõmmu käpp.

Eestis kasvab tõmmu käpp niitudel, puisniitudel, kadastikes ja loometsades põhiliselt Saaremaal, Lääne- ja Põhja-Eestis, kus asub ka selle liigi areaali põhjapiir. Liigi üldine levik piirdub Euroopaga. Vanemaid andmeid tõmmu käpa leidmisest Hiiumaal on neljast kohast. 1925. a. kogus taime Utu küla rannakarjamaalt K. Eichwald. Praeguseks on see ala võsastunud, kuid juba 60.-ndatel aastatel seal tõmmut käppa enam polnud. Kerema külast sanglepa-lodumetsast (!) on tõmmut käppa leidnud B. Stein 1937. aastal (Rebassoo, 1963). Selle taime varasemat esinemist Keremal mäletavad ka mõned vanemad Kerema elanikud (U. Särglep, suul.). Siis kasvas ta puisniidul (Kerema niit) ja kadastikus kokku kolmes kohas. Viimaste aastate otsingud Keremal ei ole tulemusi andnud. Kolmas tõmmu käpa esinemisala asub Kõpus. 1903. a. leidis seda taime Kõpu mõisast lõuna pool niidul K. Kuppfer. H.-E. Rebassoo leidis tõmmut käppa Oja küla lähedal aruniidul 1962. aastal (Rebassoo, 1966). 1993. aastal saabusid Biosfääri Kaitseala Keskusse teated tõmmu käpa esinemisest Oja külas, kus Pille Lepik mainis seda taimeliiki oma koduümbruse loodust käsitlevas uurimuses. Tookordne koolitüdruk oli selle haruldase taimeliigi õigesti määranud. 1993. a. õitses seal 20 taime, mis kasvasid liigirikkal aruniidul ja karjamaal taluhoonete vahetus läheduses. 1996. aastal õitses tõmmu käpp rikkalikult ka lähedal asuval, kunagi põlluna kasutatud heinamaatükil. Kuna pererahvas suhtub neisse taimedesse suure huviga, siis on lootust selle leiukoha säilimiseks. 1995. aasta vihmane suvi oli tõmmu käpa arenguks väga soodne ja ta õitses rikkalikult. Võib-olla seepärast leitigi õnneliku juhuse tõttu veel mõned selle taime kasvukohad. Oja külas Laanepõllu karjamaal liigirikkal niidul avastati tõmmu käpa populatsioon poolesaja õitsva taimega. Jaanipäeva paiku avastas Vohilaiul tõmmu käpa Kai Vahtra. Saare NO-osas lookadastikus kasvas paljanduval paeklibul kaks vegetatiivselt paljunenud taimegruppi, kummaski neli taime kolme õisikuga. Ka see populatsioon kuulub hilja õitsevate hulka ja leidmise ajal olid puhkenud alles esimesed õied. Varase õitseajaga tõmmu käpp puhkes samal aastal Muhus õide juba maikuu lõpupäevadel. Eestimaa Looduse Fondi ettevõtmisel Hiiumaa säilinud puisniite inventeerinud botaanik Toomas Kukk avastas 1995. a. juuli lõpus mõnekümne isendilise tõmmu käpa populatsiooni puisniidul Otste külas. Tänu pidevale niitmisele ja karjatamisele lagedate ja liigirikastena püsinud niitudel Oja ja Otste külas võivad tõmmu käpa populatsioonid püsida arvukate ja elujõulistena vaid seni, kuni kestab nende alade traditsiooniline kasutamine karja- ja heinamaana. Vohilaiu populatsiooni väikese arvukuse tõttu võib talle saatuslikuks saada juhuslikult mööduv metssiga.

Tõmmu käpa seemneline paljunemine on äärmiselt aeglane. Pinnases arenev noor taim moodustab esimese rohelise lehe alles 10.-15. kasvuaastal ja esimese õisiku 13-16 aasta vanuselt (Wells, 1981), olles meil kasvavatest käpalistest üks pikima arengutsükliga liike. Stabiilseid kasvutingimusi nõudev üliaeglane areng muudabki tõmmu käpa suuri ja elujõulisi populatsioone sisaldavad poollooduslikud taimekooslused meie taimkatte eriliselt väärtuslikuks osaks.