AjaluguLiikmedPiirkondlikud esindajadPõhikiriAjakiri "Ööviiul"EkskursioonidKoosolekudTrükisedPostmargid

MTÜ Eesti Orhideekaitse Klubi initsiatiivil Eesti Posti poolt välja antud postmargid

Suvelilled. Eesti Post, 16.05.2005

 
PS. Markidele klikkides avaneb otselink Eesti Posti vastavale kodulehele!

Soo-neiuvaibad kasvavad paljukesi koos ja nende heledad õied jätavad mulje madala soorohu kohal õhus hõljuvast väikeste valgete liblikate parvest. Koos kasvab palju soo-neiuvaipu seepärast, et sellel taimel on mullas pikkade sõlmevahedega risoom, mis harunedes üha uusi taimi kasvatab. Risoomi kiire kasvu tõttu tärkavad taimed igal aastal uues kohas ja nii on soo-neiuvaipade kogumik pidevas liikumises.

Soo-neiuvaiba taimed on 20-50 cm, eriti soodsates oludes aga isegi üle 70 cm kõrgused. Lehed on teravatipulised, taime ülaosa on veidi karvane, õied ripuvad varrel hõreda kobarana. Õiekattelehed on valged ja punakad. Heledaõielise vormi õis on Eesti Orhideekaitse Klubi embleemil. Soo-neiuvaip eelistab kasvamiseks niiskemaid lubjarikkaid madalsoosid, samuti kasvab ta soistel niitudel, järvekallastel, aga ka inimtekkelistes kasvukohtades nagu kraavide ääred, karjäärid. Kasvada saab soo-neiuvaip vaid seal, kus kõrgemakasvulised niiskuslembesed taimed, näiteks pilliroog, liialt ei laiuta. Tema kasvukohad võivad hävida võsastumise ja kuivenduse tõttu.

Lehitu pisikäpp on üks ilusaim, omapäraseim ja haruldaseim Eesti looduslik orhidee. See habras taim kasvab peamiselt puutumatute metsade vähekäidavates kohtades ja ilmub maapinnale vaid nädalaks-kaheks suve teisel poolel, sedagi mitte igal aastal.

Pisikäpp on seentoiduline ja ilma roheliste lehtedeta. Taime kõrgus võib olla umbes 20 cm. Meil ja mujal Põhja-Euroopas kasvab ta peamiselt varjukates okaspuumetsades, metsavööndi lõunaosas ka tamme- ja pöögimetsades, olles oma levila piires peaaegu kõikjal ohustatud. Pisikäpp fotosünteesivõimetuna ei vaja valgust.

Kahelehine Käokeel. Eesti Post, 19.02.2010


PS. Margile klikkides avaneb otselink Eesti Posti vastavale kodulehele!

Kahelehine käokeel (Platanthera bifolia), rahvakeelse nimetusega ööviiul, on Eesti tavalisemaid ja armastatumaid käpalisi. Sellele viitavad ka tema ligi sada rahvapärast nime. Kahelehist käokeelt leidub peaaegu kõikjal, kuid veidi sagedamini Lääne-Eesti niiskematel niitudel ja hõredates metsades. Kahelehine käokeel on oma nime saanud sellest, et teda vaadates torkavad orhideedele omase ilusa õisiku kõrval kohe silma kaks suurt ja tugevat lehte. Need lehed ahenevad alusel kuni seitsme sentimeetri pikkuseks rootsuks. Ahenenud osa pikkus aitab seda liiki eristada meie teisest käokeeleliigist, rohekast käokeelest. Ööviiul hakkab eriti tugevasti lõhnama just pimeduse saabudes ning siis võib kogu aas või metsaalune mattuda magusasse, vahel isegi veidi vängesse lillelõhna. Lõhn meelitab kohale ka arvukalt putukaid, kes noolivad õites olevat mesinestet. Ööviiuli valgetel õitel on pikk kannus, isegi kuni kolm ja pool sentimeetrit. Selles oleva nektari saavad hästi kätte vaid liblikad, kellel on pikk imilont. Nimi ööviiul on ilmselt tekkinud tema saksakeelsest nimest Nachtviole, mis tähendab tõlkes öökannikest. Kannikeseõisi meenutavad käokeele õied tõepoolest, nii kujult kui lõhnalt. Kui nimi poolikult tõlkida, saadaksegi ööviiul. Kuid sama ilusad nimed on kindlasti ka ööneitsi, öökuninganna ja ööroos.

30 aastat Eesti Orhideekaitse Klubi. Minu Mark 2015