LiigidÜritused, näitusedAasta orhideeKaitse, hea tavaOrhideedest mujal

HARILIK MUGULJUUR (Herminium monorchis) - Eesti Orhideekaitse Klubi valitud
2017. aasta orhidee

Fotod: Arto-Randel Servet

Hariliku muguljuure (Herminium monorchis) kasvukohtadeks on niisked või parasniisked ning madala taimestikuga rannaniidud ja hõredad kadastikud, teda võib leida ka sooniitudelt ja madalsoo mätastelt, kuid ikka ja alati sealt, kus on lubjarikas muld ja palju valgust.

Seda pisikest kasvu rohekaskollaste õitega taime vaevalt keegi esmapilgul orhideeks pidada oskab ja üksikut taime kasvukoha rohurindest üles leida on vilunud silmapaarilgi üsna raske ülesanne, kuid sageli kasvavad muguljuured mitmekaupa koos. Taimede kõrgus on enamasti 10-20 cm, üle 30 cm ulatuvaid isendeid tuleb pidada juba hiiglasteks. Varre alusele kinnituvad kaks (harva kolm) vastakut lehte, mis on kollakasrohelist tooni, pealt veidi läikivad, kujult süstjad ja kergelt renjad. Õitseaeg kestab muguljuurel tavaliselt juuni keskpaigast juuli keskpaigani. Väikesed õied on koondunud saledasse õisikusse ning lõhnavad magusalt mee järele. Mee lõhn on andnud sellele liigile nime nii mõneski keeles.

Eestis asustab muguljuur tihedamalt läänesaari ja mandri läänerannikut, mujal on ta meil haruldane.

Leiukohtade andmeid  saab registreerida loodusvaatluste andmebaasi (LVA)  elektroonilisse päevikusse kodulehel http://loodus.keskkonnainfo.ee/lva/LVA.aspx?page=lvadb

Samast saab alla laadida ka loodusvaatluste äpi, et nutirakenduse kaudu vaatlus otse leiukohas andmebaasi sisestada.

Hariliku muguljuure leiukohad Eestis 6'x10' ruudustikus (floora atlase andmebaas PKI EMÜ)

leitud 1971 ja hiljem
leitud 1921 kuni 1970
leitud enne 1921

   

Hariliku muguljuure levik 2015-2016 välitööde põhjal koostatud Eesti taimede uue levikuatlase tööversioonil

Harilik muguljuure leiukohad Eestis (keskkonnaregister 13. jaanuar 2017)

 

 

TUMEPUNANE NEIUVAIP (Epipactis atrorubens) - Eesti Orhideekaitse Klubi valitud 2016. aasta orhidee

Fotod: Arto-Randel Servet

Tumepunane neiuvaip (Epipactis atrorubens) rõõmustab loodusesõpra juulikuus oma kaunite, purpursete sametiste õitega. Saledad, tihti veidi punakate lehtedega võsud on mõnikümmend sentimeetrit – vahel ka pool meetrit – pikad. Taime kohata on suurem lootus Lääne- ja Põhja-Eestis, sest ta eelistab lubjarikkamat pinnast. Lisaks lubjakivistele kliburandadele ja alvaritele kasvab ta ometi ka liivastel luidetel mererannas või männimetsas, näiteks Pärnumaal ja Hiiumaal, aga sobivad kasvutingimused on ta leidnud isegi Ida-Viru tuhamägedel. Meie kolmest neiuvaiba liigist on tumepunane neiuvaip kõige vähearvukam. Kuigi ta levila ulatub ka meist põhja poole, on ta juba Soomes väga haruldane liik.

Tumepunase neiuvaiba õitel on vanilli lõhn ja neis on nektarit, mis meelitab ligi õisi tolmeldavaid putukaid. Tolmeldajateks on peamiselt kimalased, ent ka meemesilased. Pikas ühekülgses õisikus võib olla paarkümmend õit, millest enamus ka õitsemise järel vilja moodustab. Neiuvaip on risoomne liik, mistõttu ta paljuneb hästi vegetatiivselt. Risoomiharudel olevaist pungadest kasvavad aina uued võsud, moodustades mitmevarrelisi puhmikuid. Nii võib üks ja sama taim samas paigas kasvada koguni aastakümneid.

Leiukohtade andmeid  saab registreerida loodusvaatluste andmebaasi (LVA)  elektroonilisse päevikusse kodulehel http://loodus.keskkonnainfo.ee/lva/LVA.aspx?page=lvadb

Eesti Orhideekaitse Klubi koostöös Loodusvaatluste andmebaasiga (LVA) kutsub üles nii õpilasi, õpetajaid kui ka kõiki teisi loodusesõpru otsima Eesti loodusest tumepunast neiuvaipa.
Tumepunase neiuvaiba tööjuhendi leiad siit
Leiuandmete üleskirjutamiseks kasuta töölehte
Lisainfo: Jana-Maria Habicht, Eesti Orhideekaitse Klubi juhatuse liige, e-post: jana-maria.habicht[ät]loodusmuuseum.ee, tel: 6603 327.

Tumepunase neiuvaiba leiukohad Eestis 6'x10' ruudustikus (floora atlase andmebaas PKI EMÜ)

leitud 1971 ja hiljem
leitud 1921 kuni 1970
leitud enne 1921

Tumepunase neiuvaiba leiukohad Eestis (keskkonnaregistri andmed, 28.detsember 2015)

Maa-ameti aluskaart

 

KÄRBESÕIS (Ophrys insectifera) - Eesti Orhideekaitse Klubi poolt valitud 2015. aasta orhidee


Foto: Arto-Randel Servet


Foto: Ülle Jõgar

Eesti 2015. aasta orhideeks on üks meie looduse omapärasemaid liike – kärbesõis (Ophrys insectifera). Ta kuulub putukõie perekonda ning on oma suurest perekonnast ainuke, kelle leviala ulatub nii kaugele põhja. Õie kuju meenutab selgelt putukat ning ta eritab ka lõhnaaineid, mis on sarnased tolmeldavate putukate emastele omaste suguferomoonidega. Seetõttu lendavad õitele paaritumis-plaaniga isasputukad ja selle kaudu tolmeldavad õied. Kärbesõit võib leida eelkõige Lääne-Eesti ja läänesaarte lubjarikastel niitudel ja madalsoodes. Ida-Eestis on leiukohti väga vähe.

Leiukohtade andmeid  saab registreerida loodusvaatluste andmebaasi (LVA)  elektroonilisse päevikusse kodulehel http://loodus.keskkonnainfo.ee/lva/LVA.aspx?page=lvadb

Kärbesõie leiukohad Eestis 6'x10' ruudustikus (floora atlase andmebaas PKI EMÜ)

leitud 1971 ja hiljem
leitud 1921 kuni 1970
leitud enne 1921


Foto: Arto-Randel Servet

Foto: Jaak Neljandik

HALL KÄPP (Orchis militaris) - Eesti Orhideekaitse Klubi poolt valitud aasta orhidee 2014

Fotod: Tarmo Pikner

Hall käpp (Orchis militaris) on Eestis oma Eurosiberi levila põhjapiiril. Soomes on liik ohustatud ja esineb vaid maa edela osas, Taanist on ta hävinud ja Norras puudub. Ka Suurbritannias on liik ohustatud ja mõne üksiku leiukohaga. Arvukam ja vähem ohustatud on hall käpp Lõuna-Euroopas. Liigi kasvupaikadeks on lubjarikkad niidud, puisniidud ja kadastikud. Kaasaja tugeva inimmõju tingimustes aga on ka tee- ja kraaviperved ning isegi mahajäetud karjäärid liigile tänuväärseteks elupaikadeks. Halli käpa mehikese-kujulisi õisi võib kohata juba mai lõpus, juuni alguses. Taime kõrgus võib ulatuda mõnekümne sentimeetrini ja tihedas õisikus võib olla mitukümmend õit. Taimel on jõulised, kuni 8 cm laiused, helerohelised läikega lehed, mis on koondunud varre alusele.

Leiukohtade andmeid  saab sisestada loodusvaatluste andmebaasi (LVA) http://loodus.keskkonnainfo.ee/lva/LVA.aspx?page=lvadb

Eesti Orhideekaitse Klubi koostöös Eesti Loodusmuuseumi ja Loodusvaatluste andmebaasiga (LVA) kutsub üles nii õpilasi, õpetajaid kui ka kõiki teisi loodusesõpru otsima Eesti loodusest halli käppa.

Halli käpa tööjuhendi leiad siit

Lisainfo: Jana-Maria Habicht, Eesti Orhideekaitse Klubi juhatuse liige, e-post: jana-maria.habicht[ät]loodusmuuseum.ee, tel: 6603 327.

Halli käpa leiukohad Eestis 6'x10' ruudustikus (floora atlase andmebaas PKI EMÜ)

leitud 1971 ja hiljem
leitud 1921 kuni 1970
leitud enne 1921

Halli käpa leiukohad Eestis (keskkonnaregistri andmed, veebruar 2014)

Foto: Tarmo Pikner

 

KÕDU-KORALLJUUR (Corallorhiza trifida) - Eesti Orhideekaitse Klubi poolt valitud aasta orhidee 2013 

Fotod: Rainar Kurbel

Kõdu-koralljuur on üks Eesti kolmest käpaliseliigist, kellel puuduvad rohelised lehed ja kes kogu elutsükli jooksul sõltub seensümbiondist e on seentoiduline. Tegelikult on seen põhiliselt toidu transportija, sest teises otsas on seenehüüfid seotud fotosünteesiva puuga. Kõdu-koralljuur on oma nime saanud risoomi iseäraliku kuju tõttu, mis tõesti meenutab tihedat põimunud koralli. Maapealse varre kasvatab ta vaid siis, kui õitseb.  10-20 cm kõrgune vars on habras ja lehtedeta. Mais või juuni I poolel puhkevad kõdu-koralljuurel 2-12 mõne millimeetri suurust kollakat-rohekat õit, mille valkjal huulel on üksikud punased täpid. Viljumise korral võib suve teisel poolel märgata koralljuure longus viljadega varsi.

Kõdu-koralljuur kasvab märgades metsades ja põõsastikes ning soodes. Talle sobivad ka ojade ja järvede järsud kaldad otse veepiiri lähedal. Kõdu-koralljuur on levinud kogu põhja-parasvöötmes, Eestis esineb ta hajusalt kogu territooriumil.

Leiukohtade andmeid  saab sisestada loodusvaatluste andmebaasi (LVA) http://loodus.keskkonnainfo.ee/lva/LVA.aspx?page=lvadb

Kõdu-koralljuure leiukohad Eestis (keskkonnaregistri andmed, veebruar 2013)

 

KÄOKEELED (Platanthera bifolia ja P. chlorantha) ehk ööviiulid - Eesti Orhideekaitse Klubi poolt valitud aasta orhidee 2012


Kahelehine käokeel

Rohekas käokeel

Fotod: Tarmo Niitla

Käokeele perekonna esindajaid kasvab Eestis kaks liiki, mis omavahel erinevad peamiselt polliiniumide (õie keskel asuva kahe õietolmupakikese) asetuse poolest. Õiekattelehed on rohekal käokeelel veidi laiemad ja lühemad kui päris ehtsal ööviiulil ehk kahelehisel käokeelel. Vanarahvas tegi neil kahel liigil ilmselt vahet, vähemalt saartel ja Lääne-Eestis, kus neid taimi rohkem kasvab. Heaks eristumistunnuseks on ka taimede lõhn - paremini ning tugevamalt lõhnab just ööviiul ehk kahelehine käokeel, kelle taimed on ka graatsilisemad. Tolmeldajateks on mõlemal liigil ööliblikad.

Kahelehine käokeel on levinud kogu Eestis, on sagedasem Lääne- ja Põhja-Eesti niitudel ja mitmesugustes metsakooslustes.

Kahelise käokeele õied lähivaates

Foto: Tarmo Niitla

Rohekas käokeel on levinud rohkem Eesti lääneosas, kus ta on looaladel küllaltki tavaline taimeliik. Kasvab niisketel niitudel, puisniitudel ja hõredates metsades (ka rabastuvais), loodudel. Teda võib kohata ka mitmetes teistes taimekooslustes, kus muld on piisavalt lubjarikas. Võrreldes kahelehise käokeelega on tema kasvukohad kuivemad.

Roheka käokeele õis lähivaates

Foto: Arto-Randel Servet

Mõlema liigi õitseaeg Eestis on sama - juunis-juulis, tavaliselt kolm-neli nädalat. Põhja-Euroopas alustab kahelehine käokeel õitsemist enamasti veidi varem kui rohekas käokeel ja lõunapoolsetes piirkondades on see vastupidi. Piirkondades, kus need kaks liiki koos kasvavad, esinevad ka hübriidid vahepealse õiemorfoloogiaga. Hübriide leitakse rohkem piirkondades, kus kaheleheline käokeel on suhteliselt pika kannusega.

Kahelehise käokeele looduslik viljumine on kõrge (üle 90%) ja võrreldes mitmete teiste meie looduslike käpalistega ei ole need liigid kuigi ohustatud, mistõttu kuuluvad III kaitsekategooriasse. Kahelehine käokeel kaob koos puisniitudega ja ka roheka käokeele tüüpilised kasvukohad kipuvad karjakasvatuse suurpõldudele kolimisega liiga tihedalt kadakat täis kavama, et õitele piisavalt valgust ja tolmeldajatele lennuruumi jätkuks.

Käokeelte juuremugulad meeldivad oma suuruselt ja maitselt ka metssigadele rohkem kui mõnegi muu käpaliseliigi omad. Nende liikide leiukohtade kaardistamisele pole viimastel aegadel erilist rõhku pandud, mistõttu vajaksid andmebaasides olev info täiendust ja parandust.

Leiukohtade andmeid  saab igaüks sisestada loodusvaatluste andmebaasi (LVA) http://loodus.keskkonnainfo.ee/lva/LVA.aspx?page=lvadb

Eesti Loodusmuuseum koostöös Eesti Orhideekaitse Klubiga kutsub üles nii õpilasi, õpetajaid kui ka teisi loodusesõpru otsima Eesti loodusest käokeeli. Tööks vajalik tööjuhend

Kahelehise käokeele (ülemine) ja roheka käokeele (alumine) leiukohad Eestis 6'x10' ruudustikus (floora atlase andmebaas PKI EMÜ)



leitud pärast 1971.a
leitud kuni 1970.a

 

TÕMMU KÄPP (Orchis ustulata) - Eesti Orhideekaitse Klubi poolt valitud aasta orhidee 2011

Foto: Rainar Kurbel

Tõmmu käpp on väike taim ja ka tema inimsilueti kujulised valged punasetäpilised õied on üsna pisikesed. Avanemata õiepungad on tumepurpurset värvi, millest on taim ka nime saanud. Ometi on ta roheliste heinakõrte vahelt enamasti hästi nähtav, eriti kui silm on ühe taime juba tabanud.

Tõmmu käpa seemned on ühed kõige väiksemad selles sugukonnas ja areng seemnest seemneni üks aeglasemaid, võttes umbes 16 aastat. Enamik taimi on lühiealised ja kaovad paari aasta jooksul pärast esimest õitsemist või maa peale tulekut. Mõni üksik taim õitseb siiski igal aastal palju aastaid järjest.

Tõmmu käpp on nii Eestis kui mujal Euroopas üks ohustatumaid käpaliseliike. Ohustatud on ta eelkõige traditsiooniliste põllumajandusviiside kadumise tõttu, kuna see liik asustab vanu poollooduslikke rohumaid. Eestis kasvab tõmmu käpp niitudel, puisniitudel, kadastikes ja loometsades põhiliselt Saaremaal, Lääne- ja Põhja-Eestis, kus asub ka selle liigi areaali põhjapiir.

Tõmmu käpa levila on viimase viiekümne aasta jooksul oluliselt vähenenud, seda eriti Mandri-Eestis. Kuigi vähemalt 50% populatsioonidest peaks olema kaitsealadel kaitstud, on see siiski probleemne, sest isendid on lühiealised ja üsna tillukesed ning märgatavad vaid õitseajal.

Aasta orhideeks valimisega juhib Eesti Orhideekaitse Klubi inimeste tähelepanu sellele looduse kaunitarile, misläbi loodetakse selgitada tema reaalset levikut ja korraldada efektiivset kaitset.

Tõmmu käpa leviku kaart Eestis 6'x10' ruudustikus

Eesti taimede levikuatlase (2005) andmed

leitud 1971 ja hiljem
leitud 1921 kuni 1970
leitud enne 1921

PUNANE TOLMPEA (Cephalanthera rubra) - Eesti Orhideekaitse Klubi poolt valitud aasta orhidee 2010

 

Fotod: Rainar Kurbel, 2009 (vasak Läänemaa, parem Saaremaa)

Aasta orhidee valimisega pööratakse tähelepanu ühe kaunima, nõtkema ja suureõielisema käpalise leiukohtade kaitsmisele ning ohtude väljaselgitamisele.

Punase tolmpea taimed elavad aastakümnete vanuseks, kuid igal aastal ei pruugi otsija neid leida. Üsna reeglipäraselt jätavad taimed aegajalt kasvuaastaid vahele ja võivad niimoodi puhata korraga kuni kaks aastat. Pärast puhkust on taimed sageli isegi suuremad ja tugevamad, sest vahepeal on neid toitnud juurtel elav seeneniidistik. Punane tolmpea on väga tundlik niitmise või noppimise suhtes, mis võib taime isegi tappa. Putuktolmlejana meelitab punane tolmpea oma ereda õievärviga ligi mesilasi, kuigi tema õites ei olegi nektarit. See taim oskab enda huvides ära kasutada asjaolu, et putukad tajuvad punaseid ja siniseid värvusi sarnastena. Olles saanud magusa suutäie sinistest kellukaõitest, loodavad putukad sama ka sarnastena tunduvatelt tolmpeaõitelt ning pettuse läbi saavadki punase tolmpea õied tolmeldatud.

Lubjalembese taimeliigina kasvab punane tolmpea meil peamiselt loometsades, aga ka põõsastikes, kuivades männikutes, mõnikord paeklibustel teeservadel. Taimed eelistavad poolvarju, lausa lagedal kohtab neid harva. Eestis võib punast tolmpead näha peamiselt Saaremaal, vähesemal määral Hiiumaal ja Mandri-Eesti lääneosas ning ükskute isenditena Harjumaal ja Raplamaal. Selle liigi leviku põhjapiir pole meist kaugel - Lõuna-Soomes kuulub punane tolmpea juba väga haruldaste taimede hulka.

Punase tolmpea leviku kaart Eestis 6'x10' ruudustikus

Andmed on 2009 aasta seisuga

 

Andmed pärast Eesti Orhideekaitse Klubi poolt läbiviidud inventuuri 2010.aastal