LiigidAnacamptis pyramidalisCephalanthera longifoliaCephalanthera rubraCoeloglossum virideCorallorhiza trifidaCypripedium calceolusDactylorhiza balticaDactylorhiza fuchsiiDactylorhiza incarnataDactylorhiza incarnata ssp. cruentaDactylorhiza incarnata ssp. ochroleucaDactylorhiza maculataDactylorhiza osiliensisDactylorhiza praetermissaDactylorhiza russowiiDactylorhiza rutheiDactylorhiza sambucinaEpipactis atrorubensEpipactis helleborineEpipactis palustrisEpipogium aphyllumGoodyera repensGymnadenia conopseaGymnadenia odoratissimaHammarbya paludosaHerminium monorchisLiparis loeseliiListera cordataListera ovataMalaxis monophyllosNeottia nidus-avisOphrys insectiferaOrchis coriophoraOrchis masculaOrchis militarisOrchis morioOrchis ustulataPlatanthera bifoliaPlatanthera chloranthaÜritused, näitusedAasta orhideeKaitse, hea tavaOrhideedest mujal

Cephalanthera longifolia

valge tolmpea
Schwertblättriges Waldvögelein
Miekkavalkku
Narrow-leaved Helleborine
Vit skogslilja
 

"Kodumaa käpalised", 2002.

Valget tolmpead võib kohata mõnel pool Lääne-Eesti ja läänesaarte puisniitudel, loopealsetel, kadastikes ja hõredates loometsades. Juuni alguses õitsev valge tolmpea on meie flooras kõige suuremate valgete õitega orhidee. Õiekattelehtede pikkus ulatub neil poolteise sentimeetrini ja õisikus võib olla kuni paarkümmend õit. Nektarit putukate tarvis õites siiski pole. Jälle on tegu pettuse, mimikriga. Valget tolmpead tolmeldavad peenekehalised erakmesilased. Õied meelitavad putukaid toidu otsingule. Viljub tavaliselt 3-15% õitest, mis on iseloomulik ka teistele nektarit mittesisaldavatele petvatele orhideeõitele. Võimalikuks peetakse siiski ka isetolmlemist. Viljakupras on umbes 6000 seemet.

Lehtedelt sarnaneb see valgeõieline liik oma perekonnakaaslase punase tolmpeaga. Ka neiuvaipade lehed võivad olla eksitavalt samasugused. Valge tolmpea lehed on kollakasrohelised, mitte nii sinakasrohelised nagu punasel tolmpeal või tumepunasel neiuvaibal. Valget tolmpead eristab neiuvaipadest veel lehtede selgelt kahekülgne asetus varrel. Varte kõrgus võib ulatuda poole meetrini, aga enamasti jääb see 20 ja 40 cm vahemikku.

Maa all on valgel tolmpeal lühike risoom tihedalt paiknevate nöörjate, kuni poolemeetriste juurtega, mis peaaegu ei harune. Igal aastal areneb risoomil võsu alusel üks või kaks punga, millest järgneval aastal kasvavad uued võsud. Kolmandikel juhtudel võib taim järgneval aastal rohelised võsud moodustamata jätta ning maa all "puhata". Mida võsastunum kasvupaik, seda sagedamini seda juhtub.

Valge tolmpea levila põhjakirdepiir läbib Põhja-Vormsi ja Põhja-Hiiumaa ning Ahvenamaa.

T.Tuulik "Hiiumaa orhideed".

Valge tolmpea on Eesti kahest tolmpea liigist haruldasem ja ohtramalt esineb teda vaid Saaremaa lääneosas. Mandri-Eesti ainuke leiukoht asub Laelatu kaitsealal. Leiukohad Vormsil ja Hiiumaal on avastatud alles viimasel ajal: Vormsil 1992., Hiiumaal 1982. aastal Esmakordselt leidis valge tolmpea Ninametsa poolsaarelt Tiia Vaks, kes taime ka õigesti määras. Edaspidi on seda kasvukohta pidevalt jälgitud. Kuna valge tolmpea on valguslembene, Ninametsa kasvukoht aga küllaltki tihedas metsas, siis õitseb ta seal harva ja kesiselt. Õied puhkevad juunikuus. Sellistes, veidi ebasoodsates tingimustes jätavad taimed sageli kasvus aasta või paar vahele ja nii ongi raske määrata populatsiooni tegelikku suurust. Korraga on seal nähtud paarkümmend taime. 1994. a. suvel kaardistati (M. Jeeser, K. Vahtra, T. Kull, T. Tuulik) valge tolmpea teine leiukoht Hiiumaal - Tahkuna poolsaarel Kauste külas. Esimesed teated sealsest leiukohast pärinesid metsavaht L. Pannelilt, kes avastas haruldase taime mõned aastad varem. Seni on Kaustes nähtud korraga vaid ühte valge tolmpea taime, mis aastatel 1994-1996 oli väga jõuline ja õitses rikkalikult. Valge tolmpea leikohad Vormsil, Kaustes, Ninametsas ja Ahvenamaal on teadaolevalt Euroopa kirdepoolseimad. Liigi üldine leviala ulatub Lääne-Euroopast ja Põhja-Aafrikast Kesk-Aasiani. Võrreldes punase tolmpeaga eelistab ta viljakamaid muldi.

Valge tolmpea kuni 50 cm kõrgusel taimel võib olla kuni paarikümneõieline hõre õisik. Õied on kellukakujulised, puhasvalged, kollase laiguga huulel. Taime lehed on (erinevalt punase tolmpea sinakasrohelistest) helerohelised, pikad, kitsad ja asetsevad kahel pool vart ühes tasapinnas. Mullas on valgel tolmpeal lühike horisontaalne risoom pikkade nöörjate juurtega, millel muidugi esineb ka seeneniidistik. Valge tolmpea tugevat sõltuvust mükoriisaseenest näitavad tema risoomidel sageli esinevad puhkeperioodid ja õitseikka jõudvate rohelise pigmendita albinootiliste taimede leiud. Eesti on selliseid klorofüllita valgeid tolmpäid esmakordselt leitud 1992. aastal Lääne-Saaremaal (Püttsepp, 1993). Hiljem on nende arvukus seal kasvanud. Klorofüllita mutante esineb taimedel sageli, kuid need hukkuvad tavaliselt tõusmeeas, sest ei suuda pärast seemne toitainevarude lõppemist enam edasi elada. Orhideede idand toitub nagunii seeneniidistiku kaasabil ja valgeleheliste tolmpeade puhul jätkub selline toitumine ka täiskasvanud taimedel. Esimene Hiiumaalt leitud valge tolmpea taim, mille maapealne osa koos õisikuga tookord nopiti, pole hiljem enam kunagi saavutanud oma tollast lopsakat kasvu, on õitsenud vaid harva 2-3 õie kaupa ja ei ole viimastel aastatel maapealset võsu kasvatanud. Ilmneb, et tolmpeade noppimine tõepoolest oluliselt neid taimi kahjustab ja seda ei tohi üldse teha. Ninametsa populatsioon vajab jälgimist ka edaspidi. Peale noppimise võib taime ohustada veel lageraie, kuid metsa hõrendamine hooldusraide korras võiks populatsiooni elujõudu parandada.