LiigidAnacamptis pyramidalisCephalanthera longifoliaCephalanthera rubraCoeloglossum virideCorallorhiza trifidaCypripedium calceolusDactylorhiza balticaDactylorhiza fuchsiiDactylorhiza incarnataDactylorhiza incarnata ssp. cruentaDactylorhiza incarnata ssp. ochroleucaDactylorhiza maculataDactylorhiza osiliensisDactylorhiza praetermissaDactylorhiza russowiiDactylorhiza rutheiDactylorhiza sambucinaEpipactis atrorubensEpipactis helleborineEpipactis palustrisEpipogium aphyllumGoodyera repensGymnadenia conopseaGymnadenia odoratissimaHammarbya paludosaHerminium monorchisLiparis loeseliiListera cordataListera ovataMalaxis monophyllosNeottia nidus-avisOphrys insectiferaOrchis coriophoraOrchis masculaOrchis militarisOrchis morioOrchis ustulataPlatanthera bifoliaPlatanthera chloranthaÜritused, näitusedAasta orhideeKaitse, hea tavaOrhideedest mujal

Coeloglossum viride

rohekas õõskeel
Grüne Hohlzunge
Pussikämmekkä
Frog Orchid
Grönkulla
 

"Kodumaa käpalised", 2002.

Rohekas õõskeel on tagasihoidliku välimusega orhidee, keda on isegi kogenud vaatajal mõnikord raske märgata. Euroopas on ta kõikjal peale Skandinaavia mägede muutunud haruldaseks taimeliigiks. Ka Eestis on rohekas õõskeel tõsises hävimisohus, sest kunagisest üle kolmekümnest leiukohast on viimastel aastatel seda taime leitud vaid neljas.

Rohekal õõskeelel on sõrmjas maa-alune juuremugul. Õitsvad taimed on 10-25 cm kõrgused ja neil on kuni kuus lehte. Õied on rohekad, pruunika või veidi punaka varjundiga, neid on õisikus 5 kuni 25.

Rohekas õõskeel on küllaltki lühiealine taim. Enamik taimi sureb peale esimest-teist õitsemist, vaid üksikud elavad vanemaks. Oma lühiealisust kompenseerib orhidee sellega, et sageli on noor taim esimest korda maapealset võsu moodustades juba õitsemisvõimeline.

Õõskeel ei talu tihedat taimede konkurentsi. Tema ainsateks sobivateks kasvukohtadeks Eestis ja naabermaades on järjekindlalt karjatatavad poollooduslikud rohumaad, enamasti ranna- ja looniidud, kus leidub hõreda madala taimestikuga kasvukohti. Tänu karjatamisele ei teki seal õõskeelele hukutavalt mõjuvat paksu kulukihti. Mõnikord on õõskeele üksikuid taimi leitud ka rohtunud pinnaseteedelt ja kraavipervedelt. Õõskeel võib kasvada nii lubjarikastel kui lubjavaestel, nii kuivadel kui liigniisketel muldadel, nii valgusrikastes kasvukohtades kui ka tiheda kadastiku varjus. Sellest hoolimata ei ole õõskeel vähenõudlik taimeliik - ilmselt vajab ta edukaks kasvuks peale piisavalt hõreda taimekoosluse veel midagi erilist, mida uurijad ei ole seni suutnud avastada ja mis võib olla seotud temaga koos elava seeneliigiga.

Eestis on rohekas õõskeel kasvanud peamiselt Hiiu- ja Läänemaal ning Kagu-Eestis, üksikuid leiukohti on olnud ka mandri põhjaosas. Selle taimeliigi neljast säilinud leiukohast asuvad kolm Hiiumaal ja üks Läänemaal ning tema säilitamiseks Eesti flooras vajavad need kasvukohad pidevat inimese hoolt - järjekindlat karjatamist või niitmist.

T.Tuulik "Hiiumaa orhideed".

Rohekas õõskeel on viimasel ajal osutunud Eesti üheks ohustatumaks käpaliseks. Vaadates liigi levikut Eestis torkab silma, et umbes kolmandik liigi leide (üheksa 27-st, Kuusk, 1984) pärinevadki Hiiumaalt. 1993. a. suvel Eesti Orhideekaitse Klubi ekspeditsiooniga mõnesid vanu Kagu-Eesti leiukohti kontrollides ei õnnestunud seda taime enam leida. Osa kohti olid sattunud uudismaa alla, osa püsis näiliselt puutumatuna, kuid õõskeelt seal polnud. Muidugi esineb ka õõskeelel puhkus, mille jooksul taime juuremugulad maapealset võsu ei kasvata. Seega tuleks leiukohti kontrollida korduvalt. Ka enamus Hiiumaa vanu leiukohti on viimasel ajal kontrollimata. S. Taltsi poolt 1970. a. Jausas avastatud õõskeele leiukohas ei ole seda taime enam õnnestunud leida. Kindel on Vohilaiul 1978. a. avastatud väikese populatsiooni püsimine. 1996. aastal leidis K. Vahtra roheka õõskeele noore taime ka Vohilaiul asuvalt jumalakäpa seirealalt, mistõttu võib oletada tema seni arvatust ulatuslikumat esinemist Vohilaiu kadastikes. 1975. aastast on Vilma Kuuselt suulised andmed suurest populatsioonist Paopel. 1994. aastal kaardistati Paope kadastikus suurel alal kasvav roheka õõskeele populatsioon (umbes 6 hektaril 100 taime) ja alustati seal pikaajalisi vaatlusi selle kaduva liigi olukorra jälgimiseks (K. Vahtra, T. Tuulik). 1995. aasta suvel leiti rohekas õõskeel kasvamas Kõpus Oja külas Laanepõllu karjamaal. Seal kasvas kümmekond taime liigirikkal puisniidul koos tõmmu käpaga. 1903. aastal leidis Oja küla lähedal õõskeele ka K. Kuppfer.

Rohekas õõskeel on tagasihoidlikult rohekaspruuni õievärvusega käpaline. Õied puhkevad juuni lõpus - juuli alguses. Taime kõrgus on 13-20 cm. Kasvukohtadeks on niidud ja kadastikud. Nähtud kasvukohtades oli kaaslevate taimeliikide koosseis sarnane, koos õõskeelega esinesid sageli ka pohl ja kuu-võtmehein. Igal pool selgus ka see, et õõskeelt on teiste taimede hulgas väga raske märgata. Noori ja mitteõitsvaid õõskeele taimi on võimalik teistest sarnaste lehtedega liikidest (käokeeled) eristada võrkroodsete lehtede järgi. Roheka õõskeele üldleviala on suur, ulatudes üle kogu põhja-parasvöötme, kuid paljudes areaali osades on ilmnenud selle liigi haruldaseks muutumise tendents. Ohustada võivad taime kasvukoha muutumine (võsastumine, ülekarjatamine, ülesharimine) ja metssead, kes võivad taime juuremugulad üles tuhnida.

Roheka õõskeele Eestis kaitse alla võtmise ettepaneku tegi esimesena K. Eichwald (1966) juba sel ajal, kui meil kuulusid kaitse alla vaid 7 kõige haruldasemat käpalist. J. Eilart (1975) tunnistas küll õõskeele kaitsmise vajadust, kuid ei pidanud seda väga pakiliseks probleemiks, kuna vahepeal oli avastatud mitmeid selle liigi isendirohkeid leiukohti Lõuna-Eestis ja seetõttu, et rohekas õõskeel esineb ka igal pool Eesti naaberaladel. Kahjuks ei ole see optimistlik seisukoht kinnitust leidnud. Rohekas õõskeel muutub Eestis järjest haruldasemaks ja seetõttu väärib iga teadaolev leiukoht kindlasti territoriaalset kaitset (Kukk, 1994).