LiigidAnacamptis pyramidalisCephalanthera longifoliaCephalanthera rubraCoeloglossum virideCorallorhiza trifidaCypripedium calceolusDactylorhiza balticaDactylorhiza fuchsiiDactylorhiza incarnataDactylorhiza incarnata ssp. cruentaDactylorhiza incarnata ssp. ochroleucaDactylorhiza maculataDactylorhiza osiliensisDactylorhiza praetermissaDactylorhiza russowiiDactylorhiza rutheiDactylorhiza sambucinaEpipactis atrorubensEpipactis helleborineEpipactis palustrisEpipogium aphyllumGoodyera repensGymnadenia conopseaGymnadenia odoratissimaHammarbya paludosaHerminium monorchisLiparis loeseliiListera cordataListera ovataMalaxis monophyllosNeottia nidus-avisOphrys insectiferaOrchis coriophoraOrchis masculaOrchis militarisOrchis morioOrchis ustulataPlatanthera bifoliaPlatanthera chloranthaÜritused, näitusedAasta orhideeKaitse, hea tavaOrhideedest mujal

Dactylorhiza praetermissa

lääne-sõrmkäpp
Übersehene Fingerwurz
 
Southern marsh-orchid
Pricknycklar
 

"Kodumaa käpalised", 2002.

Lääne-sõrmkäpp on Eestis väga haruldane, vaid ühe, 1989. aastal Põhja-Hiiumaal avastatud leiukohaga orhidee. Selle taimeliigi põhiline levila asub meist väga kaugel läänes, lähimad leiukohad asuvad Taanis. Üks võimalik seletus lääne-sõrmkäpa Eestisse sattumisele on inimese tahtmatu kaasabi umbes 100 aastat tagasi, mil selle taime praeguse kasvukoha lähistel toimusid läänest pärit inimeste osavõtul ulatuslikud ehitustööd.

Lääne-sõrmkäpa tunnusteks on õisiku aluseni ulatuvad puhasrohelised püstiselt kaldu asetsevad täppideta lehed, õisikus alumistest õitest pikemad kõrglehed ja väga suured, roosakas-lillakas-punased õied, mis moodustavad kuni 10 cm pikkuse õisiku. Õite huuled on servadest ülespoole käändunud, ainult kergelt hõlmadeks jaotunud ja vanematel õitel keskelt pisut tahapoole murtud. Nii Hiiumaal kui ka mujal Eestis on leitud lääne-sõrmkäpaga väga sarnaseid, enamasti üksikuna kasvavaid kõrgeid ja suureõielisi sõrmkäpataimi, kes on tõenäoliselt vööthuul-sõrmkäpa ja kahkjaspunase sõrmkäpa hübriidid ja kelle varre ülaosa on kergelt punaka tooniga ning lehtede alakülg ülaküljest selgelt heledamat hõbejasrohekat värvi.

Lääne-sõrmkäpp on putuktolmleja, kuid nagu kõigil sõrmkäppadel ei sisalda temagi õied nektarit. Tuulega levivate seemnete abil asustab ta lähikonnas uusi sobivaid kasvukohti. Lisaks seemnelisele paljunemisele esineb lääne-sõrmkäpal mõnikord tütarmugulate abil ka vegetatiivne paljunemine.

Lääne-sõrmkäpp kasvab lubjarikastel soostunud niitudel ja kuigi taim eelistab valgusrikkaid kasvukohti, saab ta edukalt hakkama ka poolvarjus. Võsa ja kõrgete rohttaimede keskel täisvarju jäävad lääne-sõrmkäpa taimed känguvad ja õitsevad väga harva. Tavaliselt on õitsev lääne-sõrmkäpa taim 30-40 cm kõrgune ja erineb põgusal vaatlemisel temaga koos kasvavatest kahkjaspunastest sõrmkäppadest vaid oluliselt suuremate õite poolest. Eriti soodsates kasvutingimustes ulatub vanemate taimede kõrgus aga isegi üle 70 cm ja just sel juhul tundubki, et tegemist on ootamatult meie maale sattunud eksootilise kaunitariga.

T.Tuulik "Hiiumaa orhideed".

Lääne-sõrmkäpa ainuke kasvukoht Eestis asub Kõrgessaares, kus ta leiti 20. juunil 1989. aastal (Tuulik, 1990). Liik määrati nädal hiljem Eesti Orhideekaitse Klubi ekskursiooni ajal ja määrangut on kinnitanud ka Eesti juhtiv orhidoloog Vilma Kuusk ZBI-st. Sama aasta sügisel sai leitud taimeliik endale ka eestikeelse nime, milles kajastub tema pärinemine meist kaugel lääne pool asuvatelt aladelt. Lääne-sõrmkäpa levila asub atlantilises Euroopas ja ei ole eriti ulatuslik (Lõuna-Inglismaa, Wales, Põhja-Prantsusmaa, Madalmaad, Belgia, üksikleidudena Taanis, Lõuna-Norras ja Saksamaal) (Nelson, 1976). Väga vastakaid andmeid võib kirjandusest leida lääne-sõrmkäpa esinemise kohta Gotlandil (Ekstam jt., 1988, Kloth jt., 1994, Mossberg, 1977, Nelson, 1976, vt. ptk. 4.). Sealse, lääne-sõrmkäppa meenutava sõrmkäpapopulatsiooni süstemaatilise kuuluvuse suhtes ei olegi teadlased seni üksmeelele jõudnud. Viimasel ajal on teda peetud kahkjaspunase ja vööthuul-sõrmkäpa hübriidiks (Sven Hansson, suul.).

Lääne-sõrmkäpa esinemine Hiiumaal on küllaltki kummaline. Täielikult ei saa välistada võimalust, et tegemist ei ole liigiga D. praetermissa, vaid kohapeal kahkjaspunase sõrmkäpa osavõtul tekkinud hübriidse "libaliigiga". Kõrgessaare lääne-sõrmkäpa liigiehtsuse kasuks kõnelevad järgmised asjaolud: 1) Taimed vastavad väga hästi lääne-sõrmkäpa liigitunnustele. 2) Käpaliste hübriidid kasvavad tavaliselt koos mõlema vanemliigiga ja on reeglina nendest vähem arvukad (Hansson, 1994). Oma kasvualal Kõrgessaares on lääne-sõrmkäpp kõige arvukam sõrmkäpa liik. Läheduses kasvavad temast vähem arvukalt kahkjaspunane sõrmkäpp ja balti sõrmkäpp (seni leitud vaid üks isend). Kuradi-sõrmkäppa ei ole lähikonnas leitud ja vööthuul-sõrmkäppa on kohatud üksikute isenditena lääne-sõrmkäpa kasvukohast mitmesaja meetri kaugusel. Seega ei ole tõsist põhjust oletada, et tegemist oleks nende liikide vahelise hübriidiga. 3) Populatsiooni väga väikesel territooriumil asuv kasvukoht on umbes 85 aasta vanune, kuna XX sajandi alguses on täpselt sellest kohast võetud pinnast veehoidla tammi ehitamiseks. Kasvukohal on otsene ajalooline side lääne-sõrmkäpa põhiareaaliga Lääne-Euroopas. 1912. aastal ostis AS "La Viscosa" Kõrgessaare mõisalt üle 430 tiinu maad ja hakkas siia ehitama kunstsiidivabrikut. Aktsiaseltsi asukoht oli St. Peterburg, osanikeks peamiselt juudi kapitalistid Belgiast, Inglismaalt ja Prantsusmaalt, kohapealseks direktoriks üks osanikke - Cogan-Bernstein. Aastatel 1914-15 andis vabrik proovitoodangu, kuid sõja tõttu jäi ettevõtmine pooleli ja hooned hävisid osaliselt 1917. aastal (Kauber, 1992). Muld- ja kivitammidega veehoidla, mille juures asub lääne-sõrmkäpa kasvuala, pidi vabrikut kindlustama mageda veega. Lääne-sõrmkäpa seemned võisid Kõrgessaarde sattuda nii tuule, rändlindude kui ka inimese kaasabil. Kunstsiidivabriku ehitusele saabus spetsialiste ka lääne-sõrmkäpa põhilistelt kasvualadelt Lääne-Euroopas. Tolmpeente orhideeseemnete levimine näiteks kehvalt puhastatud jalanõude või tööriistade küljes on küllaltki tõenäoline. Ei ole välistatud võimalus, et tookord sattus Kõrgessaarde ka lääne-sõrmkäpa seemnete idanemiseks vajalik (võimalik, et spetsiifiline) seensümbiont. See hüpotees oleks üks võimalus seletada lääne-sõrmkäpa esinemist oma põhilevilast sedavõrd kauges paigas.

Lääne-sõrmkäpa liigitunnused on E. Nelsoni (1976) järgi järgmised: taim on 20-70 cm kõrgune või kõrgem. Juuremugul on suur, 3-4 jaoline. Vars on õõnes, kuid mitte sedavõrd, kui kahkjaspunasel sõrmkäpal. Lehti on varrel (5) 6-7 (8). Need on täppideta, lai- või kitsassüstjad, kõige laiemal alusel või keskosas, asetsevad püstiselt või veidi kaldu, ulatudes õisiku aluseni. Õisik on 5-10 (13) cm pikkune. Kõrglehed õite alusel on pikemad ainult õisiku alumistest õitest. Õied on kahvatu-violettpurpursed, harvem tugevalt purpurvioletsed, küllaltki suured. Huul on alustassi kujuline, tavaliselt vaid kergelt hõlmadeks jaotunud, servadest veidi üles käändunud. Õitsemise jooksul käänduvad huule külgosad veidi tagasi. Huule keskosa on valkjas, kahvatuvioletsetest punktidest ja kriipsukestest mustriga, mis moodustab ebaselge topeltrõnga huule keskosas. Kolm ülemist õiekattelehte on kiivrina kokku hoiduvad. Välimised külgmised õiekattelehed on pisut ebasümmeetrilised, tugevamalt arenenud alumise poolega, veidi ülespoole suunatud. Kannus on sale, sigimikust veidi lühem, alla suunatud või horisontaalse asetusega. F. Füller (1983) märgib, et lääne-sõrmkäpa huule muster koosneb ere- kuni purpurpunastest punktidest, mis mõnikord on suuremad või moodustavad pidevaid joonekesi, mis siiski ei liitu täielikuks rõngakujuliseks jooniseks. See kirjeldus kehtib väga täpselt ka lääne-sõrmkäpa puhul Kõrgessaares. Lääne-sõrmkäpa kasvukohaks Kõrgessaares on soine niit lodustuva sanglepiku servas, kus 15-20 cm paksuse savika mullakihi all asub lubjakivimoreen. Suurvee ajal on ala üle ujutatud ja püsib niiskena ka põuastel suvedel. Kaaslejateks taimeliikideks on peale männi, sanglepa ja teiste puu- ja põõsaliikide veel kahkjaspunane- ja balti sõrmkäpp, angervaks, sinihelmikas, peetrileht, palderjan, harilik hiirehernes, käbihein, tedremaran, soopihl, roomav tulikas, soo-piimputk, heinputk, kukesaba, parkhein, põldosi jt. F. Füller (1983) nimetab lääne-sõrmkäpa kaaslejatena ühes Hamburgi-lähedases soos pilliroogu, sinihelmikat ja ahtalehist villpead, samuti vähesel hulgal esinevaid ümara- ja pikalehist huulheina, loim-vesipaunikat, sinist emajuurt, mudakanarbikku, kuradi-sõrmkäppa, harilikku sookäppa ja harilikku jõhvikat, mis viitavad kasvupinnase suuremale happelisusele kui see on Kõrgessaares. S. Nilsson (1979) märgib lääne-sõrmkäpa tüüpilise kasvukohana liigi põhiareaalis lubjarikkaid madalsoid, kuid esineb ka leiukohti teistsugustel madalsoodel, niiskemates kohtades luitealadel ja niisketel lubjakivipaljanditel.

Leidmise ajal 1989. aastal õitses Kõrgessaares 80 lääne-sõrmkäpa taime. Järgmisel suvel rüüstasid kasvukoha metssead ja pärast seda on õitsemine olnud tagasihoidlikum. Vegetatiivseid noori taimi on siiski küllalt palju, et populatsioon püsiks. 1995. aastal loendati populatsiooni tihedamas osas 100 m²-l 421 lääne-sõrmkäpa taime. Neist 247 olid juveniilid, 144 vegetatiivsed täiskasvanud taimed ja 30 taime õitsesid. Metssigade tõrjeks on põhiline kasvuala praeguseks ümbritsetud võrguga. Üksikuid lääne-sõrmkäpa taimi on mõnel aastal leitud ka põhikogumikust kuni 100 m kaugusel sarnastes kasvukohtades. Viimastel aastatel võib täheldada angervaksa vohamist, mis võib olla tingitud valgustingimuste paranemisest pärast 1992. aasta tormimurdu. Lääne-sõrmkäpa kasvukoht vajab pidevat jälgimist ja hooldamist: kaitset metssigade eest, maha langenud puude ja võsa eemaldamist. 1994. aastal alustati liigi olukorra täpseks jälgimiseks pikaajalisi detailseid vaatlusi püsiruudul (K. Vahtra, T. Tuulik).