LiigidAnacamptis pyramidalisCephalanthera longifoliaCephalanthera rubraCoeloglossum virideCorallorhiza trifidaCypripedium calceolusDactylorhiza balticaDactylorhiza fuchsiiDactylorhiza incarnataDactylorhiza incarnata ssp. cruentaDactylorhiza incarnata ssp. ochroleucaDactylorhiza maculataDactylorhiza osiliensisDactylorhiza praetermissaDactylorhiza russowiiDactylorhiza rutheiDactylorhiza sambucinaEpipactis atrorubensEpipactis helleborineEpipactis palustrisEpipogium aphyllumGoodyera repensGymnadenia conopseaGymnadenia odoratissimaHammarbya paludosaHerminium monorchisLiparis loeseliiListera cordataListera ovataMalaxis monophyllosNeottia nidus-avisOphrys insectiferaOrchis coriophoraOrchis masculaOrchis militarisOrchis morioOrchis ustulataPlatanthera bifoliaPlatanthera chloranthaÜritused, näitusedAasta orhideeKaitse, hea tavaOrhideedest mujal

Epipactis palustris

soo-neiuvaip
Sumpf-Stendelwurz
Suoneidonvaippa
Marsh Helleborine
Kärrknipprot
 

"Kodumaa käpalised", 2002.

Soo-neiuvaibad kasvavad ikka paljukesi koos ja nende heledad õied jätavad mulje madala soorohu kohal õhus hõljuvast väikeste valgete liblikate parvest. Koos kasvab palju soo-neiuvaipu seepärast, et sellel taimel on mullas pikkade sõlmevahedega risoom, mis harunedes üha uusi taimi kasvatab. Risoomi kiire kasvu tõttu tärkavad taimed igal aastal uues kohas ja nii on soo-neiuvaipade kogumik pidevas liikumises.

Soo-neiuvaiba taimed on 20-50 cm, eriti soodsates oludes aga isegi üle 70 cm kõrgused. Lehed on pisut renjad, teravatipulised. Taime ülaosa on veidi karvane. Õied ripuvad varrel hõreda, pisut ühekülgse kobarana. Õiekattelehed on valged ja punakad. Mõnikord võib punakas värvus õites ka puududa. See on heledaõieline vorm, mille õis on Eesti Orhideekaitse Klubi embleemil.

Õie silmatorkavaim osa on huul oma valge tipuga, mis ongi kutsuvaks maandumispaigaks tolmeldajatele. Soo-neiuvaiba õis on putuktolmlemiseks üsna eriliselt kohastunud. Tolmeldajateks on mitmed herilased, kes õiele laskudes satuvad nagu hoolauale. Soo-neiuvaiba õie huul koosneb omavahel kitsa elastse hingega ühendatud seesmisest ja välimisest osast. Huule välimine osa paindub putuka raskuse tõttu alla ja seejärel tagasi vedrutades tõukab putuka peadpidi õide otse õietolmuni, mis talle pähe kleepub. Tolmeldatud õitest arenevad sügiseks rippuvad seemnekuprad.

Soo-neiuvaip eelistab kasvamiseks lubjarikka mullaga niiskemaid kasvukohti ja on eriti iseloomulik lubjarikastele madalsoodele. Veel kasvab ta soistel niitudel, järvekallastel, aga ka kraavide ääres, karjäärides ja teistes inimtekkelistes kasvukohtades. Kasvada saab soo-neiuvaip vaid seal, kus kõrgemakasvulised niiskuslembesed taimed, näiteks pilliroog, liialt ei laiuta. Tema kasvukohad võivad hävida võsastumise ja kuivenduse tõttu.

T.Tuulik "Hiiumaa orhideed".

Soo-neiuvaip on neiuvaipadest Hiiumaal kõige laiema levikuga. Teda võib kohata kõikjal, kus pinnas on küllaldaselt lubjarikas ja niiske: loo- ja rannaniitudel, madalsoodes, isegi maanteekraavides.

Taimed on 25-60 cm kõrgused, hõreda, 5-20 õielise õisikuga. Veidi longus õied on valge, punakate joontega kaheosalise huule ja rohekaspunaste või -pruunide ülejäänud õiekattelehtedega. Õite värvus varieerub erinevates kasvukohtades. Õied puhkevad juulis, üksikuid õisi leidub veel augustis. 1973. aastal õitses viimane soo-neiuvaip Kärdla lähedal isegi 10. septembril.

Erinevalt teistest neiuvaipadest on soo-neiuvaiba risoom pikkade sõlmevahedega. Uuenemispungad tekivad risoomi harudel emataimest eemal. Seetõttu kasvabki soo-neiuvaip tavaliselt kogumikena, milles taimede asukohad igal aastal muutuvad.

Eesti piires on soo-neiuvaip sagedam Lääne- ja Põhja-Eestis, kuid teda leidub sobivates kasvukohtades ka mujal. Kui Eestis on soo-neiuvaip küllaltki tavaline taim, siis Soomes kuulub ta juba harulduste hulka.

Soo-neiuvaibal esineb Hiiumaal väga harva ka heledaõieline vorm E. palustris f. ochroleuca (Schmeidt, 1983), mille õites puudub pruunikas-punakas pigment. Välimiste õiekattelehtede värvus on kollakasroheline, sisemistel valge. Punakad jooned huule ülaosas puuduvad. Seni on avastatud kaks väheste isenditega leiukohta madalsoodes Hagastes ja Vahtrepal (mõlemad 1987. aastal).