LiigidAnacamptis pyramidalisCephalanthera longifoliaCephalanthera rubraCoeloglossum virideCorallorhiza trifidaCypripedium calceolusDactylorhiza balticaDactylorhiza fuchsiiDactylorhiza incarnataDactylorhiza incarnata ssp. cruentaDactylorhiza incarnata ssp. ochroleucaDactylorhiza maculataDactylorhiza osiliensisDactylorhiza praetermissaDactylorhiza russowiiDactylorhiza rutheiDactylorhiza sambucinaEpipactis atrorubensEpipactis helleborineEpipactis palustrisEpipogium aphyllumGoodyera repensGymnadenia conopseaGymnadenia odoratissimaHammarbya paludosaHerminium monorchisLiparis loeseliiListera cordataListera ovataMalaxis monophyllosNeottia nidus-avisOphrys insectiferaOrchis coriophoraOrchis masculaOrchis militarisOrchis morioOrchis ustulataPlatanthera bifoliaPlatanthera chloranthaÜritused, näitusedAasta orhideeKaitse, hea tavaOrhideedest mujal

Liparis loeselii

soohiilakas
Sumpf-Glanzstendel
Kiiltovalkku
Fen Orchid
Myggnycklar
 

"Kodumaa käpalised", 2002.

Soohiilakas on väike, üleni rohekas-kollakas sootaim. Võiks arvata, et ta on sarnaselt teistele meie väikestele rohelistele orhideedele raskesti märgatav. Nii see siiski ei ole, kuna tema rasvaselt läikivate laiade lehtede paar moodustab silmatorkava kontrasti temaga koos kasvavate taimede filigraanse tumedama rohelusega.

Enamasti vaid 10-15 cm kõrgusel õitseval soohiilakataimel on lehtedest pisut kõrgem jäme õisikuvars, mis kannab hõredas kobaras väheseid rohekaskollaseid, "näoga" ülespoole pööratud õisi. Need tunduvad selle väikese taime kohta küllaltki suured. Maapinnal varre alusel võib näha vaid osaliselt mullas asuvaid mugulaid. Võsu kandva mugula kõrval on üks või isegi mitu eelmiste aastate vana mugulat, millel sageli küljes ka mullune kuivanud õisikuvars tühjaks varisenud seemnekupardega.

Enamasti leitakse soohiilakat vähearvuliselt, mõne üksiku isendina soomättal. Mõnel järgneval aastal tasub selle taime kasvukohta siiski uuesti külastada, sest aeg-ajalt ilmub sobivates kasvukohtades ootamatult arvukas uute taimede põlvkond. Soohiilakat peetakse isetolmlejaks.

Soohiilakas kasvab peamiselt madala taimestikuga mätastel lubjarikastel märgadel kasvukohtadel madalsoodes, allikate ümbruses, järvekallastel ja rannaniitudel. Selliste kasvukohtade hävimine kuivenduse, ülesharimise või võsastumise tõttu on soohiilaka ja temaga koos kasvavate taimeliikide elupaiku ahendanud kogu Euroopas. Seetõttu on soohiilakas terves Euroopa Liidus võetud erilise tähelepanu alla ja tema kasvukohtade kaitse kuulub looduskaitse esmajärguliste ülesannete hulka. Eestis on soohiilakat viimasel ajal leitud mõnel pool päris arvukalt kasvamas ka inimtekkelistel kasvukohtadel - näiteks karjääriveekogude kallastel. See näitab ka haruldase taimeliigi kohanemisvõimet meie muutuvas maastikus.

Lubjalembene soohiilakas on rohkem levinud Lääne-Eestis, kuid sobivatelt kasvukohtadelt tasub teda otsida mujalgi, sest üksikuid leiukohti on teada üle Eesti. Eestis on soohiilaka leviku põhjapiir, meist loode pool kasvab see taim vaid Ahvenamaa saartel ja nende naabruses Rootsi rannikul.

T.Tuulik "Hiiumaa orhideed".

Soohiilakas on rasvaselt läikivate kollakasroheliste lehtedega rohekaõieline väike sootaim. Perekond Liparis on esindatud arvukate liikidega troopikas. Troopikaorhideed kasvavad sageli epifüütidena puudel ja neile on iseloomulikud varre alusel paiknevad maapealsed mugulad. Samasugused maapealsed mugulad on ka soohiilakal (ja meie orhideedest veel sookäppadel).

Hiilakat on mõnikord rohu sees raske märgata, sest taim võib olla vaid 5-6 cm kõrgune ja kõigest mõne õiega. Õied on pööratud "näoga" ülespoole - nähtus, mida meie käpalistel esineb harva. Õitseaeg on juuni lõpus ja juulis. Taim on isetolmleja (Kull, 1994). Seemned idanevad mükoriisa toetusel ja noor taim jõuab õitsemisikka umbes 7 aasta vanuselt (Vuokko, 1987).

Soohiilaka kasvukohtadeks on madalsood. Meeleldi kasvab ta ka kalgiveeliste järvede kaldamätastel ja isegi kruusaaukude servadel (Haldi). Hiiumaal on suurimaks Kukka soo kasvukoht, kus ulatuslikul allikalisel alal võib mätastel mõnel aastal näha sadu taimi. Pihla soos kasvab soohiilakas õõtsikul väga märjas kohas. On ka väikesi, mõnetaimelisi kasvukohti (Tohvri, Hagaste). Kokku on Hiiumaal teada kümmekond kasvukohta. Eestis on soohiilakas levinud paiguti, peamiselt küll Lääne-Eestis. Eestit läbib selle liigi levila põhjapiir. Soomes on vaid paar väikest leiukohta Ahvenamaal (Vuokko, 1987). Soohiilaka üldlevila paikneb paraskliimaga aladel Euraasias ja Põhja-Ameerikas, kusjuures Euroopas on see taim muutunud haruldaseks.