LiigidAnacamptis pyramidalisCephalanthera longifoliaCephalanthera rubraCoeloglossum virideCorallorhiza trifidaCypripedium calceolusDactylorhiza balticaDactylorhiza fuchsiiDactylorhiza incarnataDactylorhiza incarnata ssp. cruentaDactylorhiza incarnata ssp. ochroleucaDactylorhiza maculataDactylorhiza osiliensisDactylorhiza praetermissaDactylorhiza russowiiDactylorhiza rutheiDactylorhiza sambucinaEpipactis atrorubensEpipactis helleborineEpipactis palustrisEpipogium aphyllumGoodyera repensGymnadenia conopseaGymnadenia odoratissimaHammarbya paludosaHerminium monorchisLiparis loeseliiListera cordataListera ovataMalaxis monophyllosNeottia nidus-avisOphrys insectiferaOrchis coriophoraOrchis masculaOrchis militarisOrchis morioOrchis ustulataPlatanthera bifoliaPlatanthera chloranthaÜritused, näitusedAasta orhideeKaitse, hea tavaOrhideedest mujal

Orchis mascula

jumalakäpp
Großes Knabenkraut
Miehenkämmekkä
Early-purple Orchid
Sankt Pers nycklar
 

"Kodumaa käpalised", 2002.

Jumalakäpp kasvab varjukamates paikades kui teised käpa perekonna liigid. Tal on purpurvioletsed õied, mis harvadel juhtudel pigmendi puudumisel võivad olla ka päris valged. Välimistel õiekattelehtedel pole rohelisi sooni nagu arukäpal. Külgmised õiekattelehed hoiduvad püstiselt või pisut ettepoole kaldu ja nende tipud on sageli pisut lokkis. Taimed on 20-40 cm kõrged. Lehed asetsevad põhiliselt varre alusel ja paar ülemist on vart ümbritsevad. Varre ja lehtede alused võivad olla kaetud hästi pisikeste pruunikate täpikeste või triibukestega, mis ei moodusta üle kogu lehe laigukesi nagu sõrmkäppadel. Jumalakäppa tolmeldavad mesilased, keda peibutatakse ligi lõhna abil. Nektarit õied ei sisalda.

Jumalakäpp õitseb mais ja juuni algul. Leida võib teda põhiliselt Lääne-Eesti ja läänesaarte puisniitudel, loodudel ja loometsades. Seoses puisniitude majandamise lakkamisega on üha vähem leida suuri asurkondi.

Pärast õitsemist kaovad lehed kiiresti ja püsti jäävad veel vaid viljuvad õisikud. Uued lehed ilmuvad juba sügisel ja püsivad ületalve. Selline käitumine on iseloomulik Vahemerealadelt pärit liikidele, kes sealsel kuival ja kuumal suvel maa alla puhkama lähevad ja on sama rütmi säilitanud ka siinses palju jahedamas ja niiskemas kliimas. Liigi peamine kasvuala jääb meist lõunasse ja edelasse. Eestis jõuab ta oma levila kirdepiirile.

T.Tuulik "Hiiumaa orhideed".

Jumalakäpp on ümarate juuremugulatega 20-40 cm kõrgune, heleroheliste lehtedega käpaline. Lehtede alusel esineb sageli purpurvioletseid täppe ja sageli on varre ülaosa ja õisiku kandelehed tumevioletse värvusega. Õied on värvuselt tumevioletsed kuni heleroosad, olles tavaliselt punakasroosad. Jumalakäpp on varane õitseja ja puhkeb õide juba mai keskel, nurmenukkude õitsemise ajal. Kasvukohtadeks on viljakama mullaga niidud ja kadastikud. Eriti hästi sobisid jumalakäpale Hiiumaal kunagi nii laialt levinud puisniidud. Puisniitude võsastumisel surevad seal kasvavatest taimedest nõudlikumad varsti välja. Nii on juhtunud ka jumalakäpaga, mille suuri ja elujõulisi populatsioone on Hiiumaal säilinud vaid mõned. Viimased säilinud puisniidud elujõuliste jumalakäpa ja tõmmu käpa populatsioonidega väärivad tõhusamat kaitset. Mõnedelt kasvukohtadelt on jumalakäpp kadunud intensiivse veiste karjatamise tagajärjel, mõnel pool on metssead kõik mugulad välja tuhninud ja ära söönud.

Jumalakäpp on huvitav selle poolest, et noorte lehtede rosett ilmub maapinnale juba sügisel või talve jooksul ja lehed talvituvad. Kevadel sirgub roseti keskelt algul lehetuppedest kaitstud õisik. Jumalakäpa õisikus võib olla kuni nelikümmend õit. Nektarit õied ei sisalda ja lõhnavad üpris ebatavaliselt (kassipiss!). Tolmeldajateks on noored ja kogenematud mesilased, kes talveunest ärganuna tõttavad lootusrikkalt igast eredamast õiest nektarit otsima. Nii nad siis kannavadki taimelt taimele üle ka jumalakäpa õietolmupakikesi, kuni veenduvad, et sellelt ilusalt lillelt pole kosutavat suutäit loota.

Eestis levib jumalakäpp peaaegu ainult Lääne-Eestis ja saartel. Üldine levila ulatub Euroopa Atlandi rannikust Iraanini. H.-E. Rebassoo on kahel korral (Valgu lähedalt, 1956 ja Kärdla - Malvaste teeristilt, 1958) leidnud jumalakäpa valgeõielise vormi, mida ta on käsitlenud kui O. mascula f. candissima Krock (Rebassoo, 1963).