LiigidAnacamptis pyramidalisCephalanthera longifoliaCephalanthera rubraCoeloglossum virideCorallorhiza trifidaCypripedium calceolusDactylorhiza balticaDactylorhiza fuchsiiDactylorhiza incarnataDactylorhiza incarnata ssp. cruentaDactylorhiza incarnata ssp. ochroleucaDactylorhiza maculataDactylorhiza osiliensisDactylorhiza praetermissaDactylorhiza russowiiDactylorhiza rutheiDactylorhiza sambucinaEpipactis atrorubensEpipactis helleborineEpipactis palustrisEpipogium aphyllumGoodyera repensGymnadenia conopseaGymnadenia odoratissimaHammarbya paludosaHerminium monorchisLiparis loeseliiListera cordataListera ovataMalaxis monophyllosNeottia nidus-avisOphrys insectiferaOrchis coriophoraOrchis masculaOrchis militarisOrchis morioOrchis ustulataPlatanthera bifoliaPlatanthera chloranthaÜritused, näitusedAasta orhideeKaitse, hea tavaOrhideedest mujal

Orchis morio

arukäpp
Kleines Knabenkraut
Ruusukekämmekkä
Green-winged Orchid
Göknycklar
 

"Kodumaa käpalised", 2002.

Arukäpp on üks varasemaid õitsejaid meie käpaliste hulgas ja avab oma õied juba mai keskel. Selleks aga, et neid näha, tuleb minna Lääne-Saaremaale või Lääne-Muhusse, sest arukäpp kasvab Eestis vaid neis paikades. Õieti on see pisut imelikki, sest sobilikke loopealseid leidub neil saartel paljudes kohtades, nagu ka Hiiumaal. Meeliskasvupaikadeks arukäpale on kuivad niidud, puisniidud, lookadastikud ja hõredad loometsad. Liik on levinud vaid Euroopas ja Eestis jõuab ta oma levila põhja-kirde piirile.

Arukäpp sarnaneb kõige enam jumalakäpaga, kes on meil laiemalt levinud. Tavaliselt on arukäpp jumalakäpast pisem, vaid 10-20 cm kõrgune. Oluliseks eristustunnuseks on rohekad sooned (triibud) lilladel õiekattelehtedel. Ka ei hoia jumalakäpal kõik õiekattelehed allapoole nagu arukäpal. Nii nagu paljudel lillaõielistel liikidel, esineb ka arukäpal vahel päris valgete õitega isendeid.

Arukäppa tolmeldavad mesilased ja kimalased, kes lõhnamärkide peale kohale lendavad ja toiduotsingul õisi tolmeldavad samas toitu leidmata, sest arukäpp on nektarita "pettur". Nagu paljud meie käpalised, nii on ka arukäpp pikaealine püsik, kes ei õitse igal aastal; enamik taimi moodustab õisiku vaid pooltel aastatel oma elu jooksul.

Maa sees on arukäpal väikesed ümmargused juuremugulad, mis on heaks magustoiduks metssigadele.

O. Schmeidt "Eestimaa orhideed", 1996

Tagasihoidliku, tõsise ja väärikana näib kuivadel niitudel maikuus õitsev violetja tähaga arukäpp. Vaid kümmekond paika Saaremaa ja Muhu lubjarikastel muldadel... Mujal Eestis seda valguslembest orhideed ei leidu, kui Saaremaal ja Muhus.

Arukäpp on olnud alates 1902. aastast, kui leeder-sõrmkäpp oli hävitatud, meie orhideede hulgas esimene õitseja. Kas 1989. aastal Ahvenamaalt reintrodutseeritud leeder-sõrmkäpp suudab edaspidi pakkuda konkurentsi esimese õitsejana või hääbub, on praegu veel vastamata küsimus. Hoolimata kaitserezhiimist väheneb arukäpa isendite arv pidevalt peamiselt metssigade kahjustuse tõttu. Millegipärast näivad just arukäppade piklikümarjad juuremugulad olevat kujunenud metssigade erilisteks maiuspaladeks.

Arukäpa lehed 10-20 cm kõrguse varre alumises osas on 4-7 (isegi 8,7) cm pikad, peale pikiroodude on neil selgelt märgatavad ka rist-rood. Ülemised lehed ümbritsevad tupjalt vart. Tähk paarikümne sentimeetri kõrguse taime tipul on hõredavõitu ja väheste õitega. Suhteliselt suured õied on violetsed, eriti intensiivse värvusega on umbes 1 cm pikkuse huule külgmised hõlmad. Keskmine huuleosa on heledam, tumedate täppidega. Arukäpa huul on ebaselgelt kolmehõlmaline, keskmine hõlm on tavaliselt veidi pügaldunud. Mõnikord on väljalõige keskmise hõlma tipul siiski nii suur, et huul näib kahehõlmalisena. Teised umbes 2/3 huule pikkused õiekattelehed on ülal kompaktselt kokkuhoiduvad, 3-4 mm laiused külgmised-välimised õiekattelehed võivad olla ka veidi eemal. Välimistel õiekattelehtedel leidub ka rohelist värvust ja pikisoonestus on väga kontrastne. Sisemised ülemised õiekattelehed on külgmistest kitsamad. Kõigi ülalasuvate õiekattelehtede tipud on allapoole või õie keskkoha suunas. Tipust tavaliselt veidi jämedam, sigimiku pikkune kannus hoidub tipuga ülespidi. Kandelehed on violetjad,peaaegu sigimiku pikkused.

Arukäpp on meil haruldane. Veelgi haruldasemad on selle liigi valgeõielised vormid, ometi on neidki Saaremaal leitud.

Mõningat segadust võib tekitada jumala- ja arukäpa eristamine, eriti esmakordsel määramisel. Vigu on juhtunud omajagu, olgu siis siin toodud mõned vajalikud eristustunnused.

1. Jumalakäpp.

Välimised külgmised õiekattelehed on roosakaspunased, ilma rohelise värvuseta, vähemärgatava pikisoonestusega, täisõitsengus veidi keerdunud või lokkis ja kas hoiduvad "jänesekõrvadena" üles või on (vähemalt osal õitel) ülespoole pöördunud tippudega. Lehtedel on eriti aluse osas sageli pisikesi violetjaid kriipsukesi või pealispinnal isegi suuremaid violetjaid täppe.

2. Arukäpp

Õied on violetjad, v.a. huule keskväli. Välimiste-külgmiste õiekattelehtede tipud hoiduvad allapoole, pole kunagi keerdus või lokkis, neil on märgatavalt rohelist värvust, ka pikisoonestus on tugev ja hästi märgatav. Lehtedel puuduvad violetjad joonekesed ja täpid.

Arukäpa peamisteks tolmeldajateks peetakse mesilasi ja kimalasi, kes tulevad asjatult õiest nektarit otsima.

Kuivadel arumaadel kasvava taimena on arukäpp oma eestikeelset nime igati väärt. Rahvapärastest nimetustest on teada veel poirohi jm. Teaduslik liigiepiteet morio on pärit kreeka keelest ja tähendab narri, kuna üleskoondunud viis õiekattelehte meenutavad tõesti narrikübarat.

Arukäpa levila pole eriti suur. Selle piiripunktideks võiks lugeda Iirimaad, Ida-Hispaaniat, Marokot, Kreekat, Kaspia mere läänerannikut ja Saaremaad.