LiigidAnacamptis pyramidalisCephalanthera longifoliaCephalanthera rubraCoeloglossum virideCorallorhiza trifidaCypripedium calceolusDactylorhiza balticaDactylorhiza fuchsiiDactylorhiza incarnataDactylorhiza incarnata ssp. cruentaDactylorhiza incarnata ssp. ochroleucaDactylorhiza maculataDactylorhiza osiliensisDactylorhiza praetermissaDactylorhiza russowiiDactylorhiza rutheiDactylorhiza sambucinaEpipactis atrorubensEpipactis helleborineEpipactis palustrisEpipogium aphyllumGoodyera repensGymnadenia conopseaGymnadenia odoratissimaHammarbya paludosaHerminium monorchisLiparis loeseliiListera cordataListera ovataMalaxis monophyllosNeottia nidus-avisOphrys insectiferaOrchis coriophoraOrchis masculaOrchis militarisOrchis morioOrchis ustulataPlatanthera bifoliaPlatanthera chloranthaÜritused, näitusedAasta orhideeKaitse, hea tavaOrhideedest mujal

Platanthera bifolia

kahelehine käokeel
Weiße Waldhyazinthe
Valkolehdokki
Lesser Butterfly-orchid
Nattviol
 

"Kodumaa käpalised", 2002.

Kahelehine käokeel (ööviiul) on arvatavasti Eestimaal kasvavatest orhideedest kõige populaarsem. See tugeva meeldiva lõhnaga lill on meie põhjamaiste valgete ööde lahutamatu saatja, rahva seas armastatud ja tuntud üle kogu maa.

Tänu pikkadele saledatele kannustele ja pikkadele kitsastele õiekattelehtedele on kahelehise käokeele õied õrnad ja graatsilised. Õhtu saabudes tunduvad käokeele õisikud hämara metsa all eriti silmatorkavad, sest vähene valgus peegeldub õiekattelehtede rakuvaheruumides, muutes need lilled salapäraselt hõõguvateks. Just siis muutub eriti tugevaks ka õite lõhn. Muidugi ei ole see suurejooneline etendus mõeldud inimesele, vaid hoopis hämarikuliblikatele, kes lendavad taimelt taimele, imedes oma pikkade imilontidega õite pikkadest kannustest nektarit. Kahelehise käokeele õies on kaks lähestikku asetsevat kleepketastega varustatud tolmupakikest, mis kleebitakse liblika imilondi alusele ja kantakse niimoodi otse järgmise õie emakasuudmele. Varre alusel on kahelehisel käokeelel kaks rohirohelist läikivat lehte. Mullas asuvad juuremugulad on ümarad. Õitsemise ajal võib sageli näha külili vajunud ja juba veidi närbuvaid käokeele taimi, igaühe alusel maapinnas väike auk. Siin on tegutsenud metssiga, kes hammustab ära taimede juuremugulad ja teeb niimoodi teistegi mugulaga käpaliste populatsioonides päris suurt laastamistööd.

Käokeeled paljunevad seemnetega, vaid harva võib leida vegetatiivselt paljunenud, tihedalt mitmekaupa koos kasvavaid taimi.

Kahelehine käokeel kasvab peamiselt mitmesugustel niitudel, loopealsetel ja kadastikes, aga ka metsades ja sihtidel, sooservades ja kraavipervedel. Enamasti on kasvukohtade muld lubjarikas, kuid mõnel pool kasvavad need taimed ka happelise mullaga palumetsades otse kanarbike ja mustikate keskel.

Kahelehine käokeel on levinud kogu Eestis, olles siiski sagedam lääneosas. Selle liigi arvukus on aastakümnetega vähenenud nii kasvukohtade hävimise kui ka õite massilise kimpudesse korjamise tõttu - ei küpse ju murtud lilledel seemned ja uued põlvkonnad jäävad sündimata!

T.Tuulik "Hiiumaa orhideed".

Kahelehine käokeel on Hiiumaal kindlasti kõige tuntum käpaline. Teda on siin nimetatud jeesusekäeks (Mänspe, Isabella), jeesukäeks (Lehtma), ilusahaisuga roosiks (Pühalepa), haavarohuks (Heistesoo), uuehaavarohuks (Kauste, "uuehaavarohu varrest pigistatakse vedelikku haavale, see teeb terveks"), saalomoniks, saalomonirohuks (Emmaste, rohekas? käokeel) (Vilbaste, 1993).

Käokeele taimel on varre alusel kaks rohelist, vastakuti asetsevat lehte ja mullas ümmargused juuremugulad. Varre kõrgus võib ulatuda 60 cm-ni. Õisikus on 10-30 õit, mis on valged, pika kannusega ja hämaruse saabudes tugevneva meeldiva lõhnaga. Õied puhkevad juuni lõpus, jaanipäeva paiku. Sel ajal hakkavad lendama ka ööliblikad, kes imevad õite pikkadest kannustest nektarit. Imemise ajal kleepuvad liblika imilondi juurele õietolmu pakikesed ja nii kannavad ööliblikad õietolmu teiste taimede õiteni. Kahelehine käokeel kasvab põhiliselt niitudel ja kadastikes, kuid ka mitmesugustes metsakooslustes parasniiskel, mõnikord ka küllaltki kuival pinnasel. Huvitavaks kasvukohaks on kuivad palumännikud Nõmbas ja Kõpu poolsaarel, kus käokeeled õitsevad kanarbiku, sambla ja pohlade keskel nagu valged küünlad.

Kahelehine käokeel on Hiiumaal levinud peaaegu kõikjal, kuid tema arvukus pole enam nii suur, kui aastakümneid tagasi. Küllap on selles muu hulgas süüdi metssead, kes söövad juuremugulaid ja ka taime massiline kimpudesse korjamine, mille juures sageli tõmmatakse koos vartega maast üles ka taime lehed. Samamoodi mõjub ka varane madal niitmine. Kunagistel puisniitudel püsis käokeel arvukana seetõttu, et seal tehti heina tavaliselt veidi hilisemal ajal, kui käokeele juuremugul oli juba kogunud piisavalt toitaineid järgmise aasta õitsemiseks. Kahelehise käokeele taimed õitsevad tavaliselt igal aastal (Vuokko, 1987). Kui õisi siiski ei ilmu, annab taime olemasolust tunnistust roheliste läikivate lehtede paar. Kahelehine käokeel on levinud kogu Eestis, kuid lubjalembese liigina on ta sagedasem Lääne- ja Põhja-Eestis. Liigi üldleviala haarab paraskliimaga alasid Euroopast Ida-Siberini.

Kahelehisel käokeelel on eristatud kahte alamliiki, mis erinevad omavahel järgmiste tunnuste poolest (Løjtnant, 1979; vt. Tabel 1.8-1). "Eesti NSV flooras" (Kuusk, 1984) toodud kahelehise käokeele mõõtmete järgi on Eestis võimalik mõlema alamliigi esinemine. Seni puuduvad Eestis uuringud nende kahe alamliigi eristamiseks ja leviku selgitamiseks, kuid seda on põhjalikult tehtud Ahvenamaa saartel. Seal kahelehise käokeele varieeruvust uurinud C.-A. Haeggström (1995) ei pea kahelehise käokeele alamliikide eristamist Ahvenamaal võimalikuks.