Loode-Pärnumaal oli teejuhiks Urmas Vahur, kes on Kurese külas maade omanik. Ta on võtnud endale südameasjaks pärandkoosluste hoidmise ja säilitamise ning kaitsealuste taimeliikide elupaikade korrastamise.
Esimesel päeval olid huviorbiidiks Kurese küla kärbesõiealad, taastatavad loopealsed ja küla muinasajalugu. Kurese külas esimene peatuspaik oli Hiie talu, hiie põld – põlluks küntud hiis. Seekordne käpalisteretk algas seega ammustel aegadel pühaks peetud aladelt. Kuna kevad oli olnud kuiv, olid käpad madalad. Juba sai hakata kirja panema nähtud käpalisi: suur käopõll, balti sõrmkäpp, kahkjaspunane sõrmkäpp (tänavu Saksamaa aasta orhidee nagu teadis lisada Vilma Kuusk), harilik käoraamat, hall käpp. Et liikusime seekord nii muistsetel aladel, oli meie seas seekord arheoloog (Ülle), kes rääkis kaks tuhat aastat tagasi siin olnud kivikirstkalmetest.
Edasi jõudsime Koeramäele, kus meie teejuht näitas meile lohukive (kultuskive). Siis viis tee Pakamäe muinasmaastikule – kauni kuldkinga kasvukohta. Veel 5 aastat tagasi oli siin mets, ent alade taastamine on loonud käpalistele sobivad kasvutingimused, juba oli kasvamas 5 liiki.
Päeva viimane maiuspala oli tore väike soo – Kolinõmme soop. See üllatas meid lisaks kahkjaspunasele sõrmkäpale ilusa soohiilaka populatsiooniga. Ööbides Oidremal tutvusime sealse hoiuala ja jumalakäppadega.
Teisel päeval saime kaeda Nedrema puisniidu liigirikkust. Lisaks käpalistele (8 liiki) nägime niidu-kuremõõka ja siberi võhumõõka. Siin-seal moodustas värvikaid laike lilla-kollasekirju harilik härghein. Veidi maad edasi sõites peatusime hariliku ja kuning-kuuskjala kasvukohal.
Edasi suundusime Läänemaale Tuhu soosse, kus nägime palju kollakat sõrmkäppa ja soohiilakat. Seal oli ka soo-neiuvaipa suuremate ja väiksemate kogumikena. Vilma, kes on varasematel aastatel siin sageli käinud, väitis, et mitmekümne aastaga on tunduvalt vähenenud kollaka sõrmkäpa arvukus.
Eesti Orhideekaitse Klubi teised suvepäevad toimusid Hiiumaal. Klubi hiidlastest liikmete koostatud oli huvitav ja sisutihe.
Kolmel päeval juhatasid vastuvõtjad päevilised käpaliste kasvupaikadesse Hiiu saare lõuna-, põhja- ja idaossa. Esindatud olid nii märjad ja niisked kasvupaigad, nagu õõtsiksood, liigirikkad madalsood, ajuti üleujutatavad alad laisid, kruusakarjäärid kui ka kuivad kasvupaigad, nagu palumetsad, rannavallidel kujunenud metsad ja kunagised puisniidud. Retkede jooksul õnnestus näha 21 liiki käpalisi, millele lisandusid sõrmkäppade hübriidid.
Taimestiku koosseisult oli huvitav kinnikasvanud Kodeste järve õõtsiksoo, kus kasvas elujõuline sookäpa populatsioon. Hiiumaa punane tolmpea oli heas seisus ja asustas ebaharilikke kasvupaiku. Tilga männikus kasvasid punased tolmpead kõrvuti mustikapuhmastega. Kõrgessaare ümbruses oli võimalik jälgida sõrmkäppade liigisisest varieeruvust ja liikidevaheliste hübriidide rohkust. Üheks lähtevanemaks võis pakkuda ka kohalikku lääne-sõrmkäppa. Kõrgessaares toimub lagemadalsoo taastamise katse, kus sinihelmika soost on maha raiutud puurinne. Taastatavas soos oli ohtralt kärbesõisi, soo-neiuvaipasid, harilikke käoraamatuid ja suuri käopõllesid. Toreda nimega Isabella külla teede risti rajatud RMK Kõrgessaare orhideede õpperada oli otsekui väike botaanikaaia süstemaatika-osakonna orhideeliste sugukonna peenar.
Suvepäevade viimasel päeval Soonlepa ümbruses käisime läbi mitu madalsoo laiku ja laisi ning veendusime, et kolmest päevast jääb selgelt väheks Hiiumaa käpalistega tutvumiseks.
Sarve poolsaarel Kristiina Hellströmi juures nägime, et teadlik karjatamine on käpaliste kasvukohtade hooldusel arvestatav võte. Loendasime karjamaadel üheksa käpaliseliiki.