- 27.mai – 3. juuni Sloveenia
- 27. maist kuni 3. juunini toimus klubi sõit Sloveeniasse. Sellel osales 14 inimest. Sõidu sisulise osaga tegeles Tiiu Kull, kellel oli eelnevaid sidemeid Sloveenia orhideeuurijatega. Tänu sellele oli seal marsruut kokku pandud ning kohapeal juhendasid Andrej Seliškar ja Branko Dolinar. Sõidu ja majutuse korraldas Ester Valdvee läbi reisifirma Carlson Wagonlit Travel. Sõidu tarvis tegi Boris Melikyan Sloveenia käpalistest e-raamatu.
- Esimene peatus Sloveenimaal oli Vipava org. Kohtuti Andrej ja Brankoga. Kohe näitasid end ka esimesed orhideed – mesilasõisOphrys apifera, Serapias glomeraceae, püramiid-koerakäpp, hall käpp, tõmmu käpp, harilik käoraamat. Orunõlvadel kasvasid väga dekoratiivsed parukapuud (Cotinus coggygria). Põnev orhidee oli Serapias, kelle õies putukad varju otsivad ööseks või vihma eest. Niimoodi nad tolmeldavad seda ilma nektarita orhideed. Kaunis roosakaslilla lill suurte väljadena oli illüüria kuremöõk e. gladiool, luuderohuga kaetud puude vahel asuval niiskel niidulapil kasvas kõrge orhidee Anacamptis laxiflora.
- Kõrgemale orunõlvale sõites nägime väikesel niidulapikesel kaht putukõie alamliikiOrphys holosericae ssp tetraloni ja Orphys holosericae ssp unchii.
- Järgmisel niidul üllatas lutikkäppAnacamptis coriophora, keda on seal kaks alamliiki, samuti putukõisOphrys holosericea ssp holosericea – liigile tüüpiliste tunnustega. Uuelt lagendikult leiti jälle huvitav orhidee –ilma roheliste lehtedeta Limodorum abortivum. Metsa all laiutasid lumeroosid, lagedal sügislille lehepuhmad. Käidi ka Vipava jõe allikatel, kus kasvasid hiigelsuured plaatanid.
- Teise päeval külastati Sloveenia suurimat karstijärve Cerknicko Jezero. Järve kaldal õitsesid suvised märtsikellukesedLeucojum aestivumja soisel alal kasvas Anacamptis palustris koos alsside, järvekaisli ja kahekojase palderjaniga. Huvitav oli see, et mõnd meil tavalist taime tutvustati kui suurt haruldust – Sloveenias leidub näiteks vahelmist vesihernest ainult paaris kohas ja hundipaju kasvavat ainult siin, Cerknicko järve ääres.
- Edasi viis teekond platoole, mida kutsutakse Sloveenia Siberiks tema jahedama kliima tõttu – ikkagi ~800 m üle merepinna. Siin olid käokeeled alles õitsele puhkemata ja mõnede taimede õied kandsid külmanäpistuse jälgi. Orhideedest üllatasid poolkeraja õisikugaTraunsteinera globosa, Cephalanthera damasonicum, Neotinea tridentata, Orchis masculasubsp. speciosa e. lõuna-jumalakäpp, mida ka Lõuna-Eestist võib leida. Niidul kasvas huvitav tumedate õitega kurekell Aquilegia nigricans.
- Kui platool oli kevad, siis orgudes algas juba heinategu. Tulikatest kollasel väljal sai enne mahaniitmist imetleda veelAnacamptis palustrisealamliiki ssp elegans. See oli ka sibullille aas-silla – lillakassiniste õitega Scillalitardierei kõige läänepoolsem elupaik.
- Kolmas päev algas Sloveenia kuulsate Postoijna koobaste külastusega. Päeva teisel poolel tehti retk Sneêniki mäele. Lisaks pöögimetsale nähti mitmeid huvitavaid taimeliike nende hulgas ka rohe-raunjalga.
- Järgmisel päeval jõuti Aadria mere rannikule Izolasse. Ranna ääres kasvasid tuttavad taimed – verev kurereha, rand-teeleht, niidu-asparhernes. Veidi kaugemal rannikust jälle mäenõlvadel kuivad niidud huvitavate orhideedega. Sel päeval siis lisandus meie leidude hulka uus lutikkäpa alamliik – Anacamptis coriophorasubsp.fragrans. Lisaks rohkelt püramiid-koerakäppa, põnev kitsekeelHimantoglossum adriaticum, juba õitsenud Orchis purpurea, Ophrys holocericea subsp. untchjii, Ophrys apifera albiino vorm, Limodorum abortivum, Serapias, harilik käoraamat, Epipactis helleborine subsp. orbicularis, Ophrys apifera roosa vorm. Kasvamas nähti ka veidi iseäralikku kukeharja Sedum sexangulare, kivi-kurereha, kobarhüatsinti, linnupiima (Ornithogalum pyrenaicum), huvitavat kõrrelist torupead (Aegilops geniculata) ja lillade õitega sealõuarohtu. Säravkollaste õitega luudpõõsad kasvasid nõlvadel. Mõni aasalapike oli nii tihedalt käpalisi täis, et polnud kuhugi astudagi. Põnev oli muistne kindlusküla Zazid – kitsaste tänavatega, müüride ja kivimajadega.
- Ühe mäe nõlval toimusid ka metsiku pojengi otsingud. Pojeng oli muidugi ära õitsenud, aga kandis rohkelt poolvalmis seemnekupraid.
- Esimest juunikuu päeva alustati Pokljuka platool Triglau rahvuspargis väikese mäkkeronimisega. Retk algas hämarast kuusikust, kus samblane metsaalune oli täis karstilohke. Seal kasvas viie lehega ussilakk(Paris pentafolia), Homogyne alpina, kollaste õitega kuldkannike ja mitmeid emajuure liike.
- Teel mäkke leidus rohekat õõskeelt, pisiputke(Hacquetia epipactis),talbjat kivirikku (Saxifraga cuneifolia), püramiidjat akakapsast. Tõusti 1700 meetri kõrgusele lootuses leida veel mõnda orhideed nagu Nigritella. Aeg aga oli nende jaoks veel liiga varajane.
- Päeva teises pooles külastati sood, kus puurindes olid mägimännid. Mägimändide all jõhvikas ja turbasammal koos väikese käopõllega. Tee servas aga kasvas kõdu-koralljuur. Järgmine soolaik üllatas ´´segaste“ sõrmkäppadega, mis võinuksid olla vööthuul-sõrmkäpad. Päeva lõpuks vaadeldi nn raba vaatlustornist. Turbasamblane, aga Eestimaa raba küll ei meenuta. Sellele minek oli keelatud, et mitte ala tallata ja sinna ümbritsevalt alalt jalataldadega lubjarikast tolmu kanda.
- Käidi ka imeilusa Bledi mägijärve ääres ja imetleti vägevaid vaateid lossidele, kaljudele ja helesinisele järveveele.
- Viimasel päeval sõideti Kranijst mägedesse Austria piiri poole. Mäetipud olid siin juba lumised, kõige kõrgem tipp Grintoveè ulatub 2558 meetrini. Jezersko küla lähedalt ~ 1500 m kõrgusel alustati retke mööda märgistatud matkarada kõrgemale, et alpitaimedega tutvust teha. Orhideesid siin liigiliselt palju ei leidunud kuid see-eest oli terve pöögimetsa alune kaetud lopsakate kuldkingapuhmastega. Kõrguse kasvades tuli hulk põnevaid taimeleide. Raja ääres leidus elulõnga(Clematis alpina), rohe-raunjalga, selaginelli, paas-kolmissõnajalga, kilpoblikat, alpikanni (Cyclamen purpurascens). Kõrgemal kasvasid nulud ja lehised, rohttaimestik aga oli tõeline alpitaimede kollektsioon – drüüas, eerika (Erica carnea), Daphne cneorum, südajas keraslill (Globularia cordifolia), alpi võipätakas. Väga põnev oli punaste või valgete õite ja kollase südamikuga kirburohu liik Polygala chamaebuxus.
- Päev lõppes uuesti tasandikul, Kranij lähedal, matkaga metsa, kus kasvas pööke ja mände, nende all aga rohkesti roodjalga (Blechnum spicant) tumerohelisel karusamblavaibal.
- Üle mitmekümne aasta leiti 2016. aastal ka Eestist tähk-roodjalg.
- Kirjutasid
- Tiina Neljandik
- Sirje Azarov
- 10.-11. juuni Lahemaa
- Ekskursiooni plaanisime juuni algusse, et tähelepanu pöörata just Lahemaa käpaliste kevad-suvistele liikidele, esmajoones kõdu-koralljuurele, aga ka neile paarile kuldkinga kasvukohale, mis rahvuspargist leidnud oleme. Tahtsime vaadata ka erinevaid taimekooslusi ja elupaiku – loopealset, pangametsa, allikasood, rannikut, männikuid-kuusikuid muidugi ka. Jahe kevad mängis meile natuke vingerpussi, sest paljude taimede areng oli tavapärase aastaga võrreldes maha jäänud. Samas kõdu-koralljuure ja kuldkinga vaatlemiseks oli just ideaalne aeg.Alustasime Muuksi kandist. Esimese kohana külastasime Hundikangruid – Eesti suurimat kivikirstkalmete kalmevälja. Siinsel väga õhukese paepealse mullaga alvaril õitsesid rikkalikult metsülased ja muulukad, huvi pakkus veel õitsev lood-ristirohi (Senecio integrifolius). Kadakate vahel kasvas suurt käopõlle, mis seal varjulises kohas küll veel ei õitsenud.
Juminda poolsaare jalamil kõdusoos oli plaanis teha väike inventuur kõdu-koralljuure kasvukohas. Teel peatusime Pudisoo bussipeatuse lähedal, et teisi järele oodata. Juhuslik peatuspaik pakkus välja kaks huvitavat taimeliiki – äraõitsenud aas-karukell seemnetuttidega ja täpiline iminõges (Lamium maculatum). Kõdu-koralljuure varem teada olevas kraavidega piiratud kohas kõdusoometsas loendasime 36 õitsvat taime, veidi kaugemal hajusalt veel 22. Suur üllatus oli aga täiesti uue kasvukoha leidmine vanasse leiupaika viiva tee ääres, kus teest vasakul loendasime 83 ja paremal 59 kõdu-koralljuurt.
Edasi peatusime Kolga lahe ääres Tsitre vanas suvitusmõisa pargis, kus asub Tsitre puude rada koos linnuvaatlustorniga. Tegime tutvust mereranna taimedega nagu rand-õisluht, liiv-vareskaer, merihumur, rand-seahernes, soomusalss jt.Kolga juures viis meie retk Põhja-Eesti klindile, kus oli plaanis üles otsida seni veel arvele võtmata kuldkinga kasvukoht. Lahemaal on kuldkinga vähe ja eelnevad retked olid näidanud, et näiteks algselt kavas olnud kohas Andineeme lähistel on kasvukoht nii palju muutunud – soostunud, võsastunud ja angervaksa täis kasvanud – et kuldkinga sealt enam ei leitud. Kolga klindineemikul katab klindinõlva laialehine mets, peamiselt pärnad, klindipealsel on palju sarapuud (sarapuude all ohtralt äraõitsenud käopäkki), aga ka pärna, kuuske ja haaba. Klindinõlval kasvab kohati ka rikkalikult karulauku, leidub ka pruunikat pesajuurt ja salukõdrikut.
Kuldkinga leiukohti siinkandis teadsime tänu kohalike elanike vihjetele ja nüüd kontrollisime need üle. Lisaks eelnevalt teada olnud kuldkingapuhmale avastasid klubilised läheduses ka täiesti uue puhma 13 õiega. Klindi all heinamaa taga niiskes metsas täpsustasime veel ühe kuldkinga leiukoha. Need kolm kuldkingapuhmast on praeguseks ainukesed kindlalt fikseeritud kuldkinga kasvukohad Lahemaal.Käisime ka Vasaristi joastiku juures ja imetlesime Nõmmeveski lähedal tee ääres rikkalikult õitsevat mets-kuukressi. Järgmiseks peatusime vanas karjääris, kus vaatlesime Balti sõrmkäppi, mis on kehvade tingimuste tõttu eriti madalakasvulised. Ka varasematel aastatel on siin leidunud madalaid Balti sõrmkäppi. Leidsime ka vööthuul-sõrmkäppi, varase aja tõttu muidugi ainult lehti. Karjääri madalamas osas kasvas rohkesti soo-neiuvaipa, millel polnud veel õiepungi näha. Möödunud aastal ei õnnestunud neid vaadelda, kuna kogu ala oli vee all. Karjääri tee ääres lisandus nimekirja hall käpp, mis rabaserva ja tee vahel oli külma kasvukoha tõttu alles pungas. Vana karjäär on käpaliste poolest suhteliselt rikas kuid kipub kahjuks võsastuma.
Enne Oandule jõudmist oli „kirsiks tordil“ lopsakas hall käpp otse teeäärsel kruusapeenral. Siin tee ääres ja männimetsa all kasvavad kahelehelised käokeeled olid alles õievarre „ninaotsa“ välja pistnud, kuid tundus, et neid oli vähem kui varasematel aastatel.Teise päeva pühendasime Oandu ümbrusele. Tegime tutvust looduskeskuse näitustega ja Taimetarga rajaga. Põhiliseks sihiks oli üle vaadata kõdu-koralljuure kasvukohad Koljaku-Oandu astangu all, Lahemaa suurima allikasoo aladel. Esialgselt plaanitud inventuur juba mitu aastat jälgitud kõdu-koralljuure populatsioonis Taadisoo-nimelisel soolapikesel jäi ära, kuna sinna oli pesitsema asunud metskurvits, keda me häirida ei tahtnud. Niisiis suundusime Oandu loodusmetsaraja piirkonda uurima. Raja ääres kasvab ka palju roomavat öövilget, nii vara nägime muidugi ainult lehti. Väikese käopõlle kasvukohta me seekord ei jõudnudki, kuna tahtsime põhitähelepanu pöörata kõdu-koralljuurele. Varasematel aastatel teada olnud kohtadest me kõdu-koralljuuri peaaegu ei leidnud, tühjad olid ka need kohad, kus 2016. aastal kasvasid hästi kõrged õitsvad taimed. Allikasoo ala oli palju märjem kui varasematel aastatel, läbi pääsemisega oli raskusi. Siiski õnnestus teada olevast kohast veidi eemal hajusalt kasvamas leida 30 õitsvat taime ja seekordsetele taimeretkedele Lahemaal väärikas punkt panna. Andmed uute kõdu-koralljuure ja kuldkinga kasvukohtade kohta Lahemaal koos koordinaatidega said hiljem edastatud liigikaitse spetsialistile, kes need andmebaasi kandis.
- Kirjutas Tiina Neljandik
- 2. juuli Tatra org
- Keskkonnaameti tellimusel kaardistasime klubi liikmetega Tatra orus piirkonda, kus liigiandmed olid kaitstava ala moodustamise edasiseks menetluseks ebapiisavad. Kuigi jõudsime ühe päeva jooksul läbi käia ainult osa puuduliku andmestikuga piirkonnast, kogunes orhideede liigiinfot sellegipoolest märkimisväärselt palju. Ala on väga esinduslik esmajoones Russowi sõrmkäpa kasvukohana, seda liiki loendasime kokku ligi 400 taime, sh ühes madalsoolaigus sadakond taime lähestikku. II kaitsekategooria liikidest väärib märkimist ka Tartu kandis harva esinev kärbesõis (loendasime ligi 50 taime), lisaks leidus alal hajusalt soohiilakat ja siin-seal üksikuid ainulehiseid soovalke. III kaitsekategooria orhideedest olid arvukamalt esindatud soo-neiuvaip (ligi 400 taime) ja kahkjaspunane sõrmkäpp (ligi 170 taime).
- Inventuuri lõpuks kogunes meie nimekirja 13 orhideeliiki, lisaks nimetatuile veel kõdu-koralljuur, rohekas käokeel, kahelehine käokeel, suur käopõll, balti sõrmkäpp, vööthuul-sõrmkäpp ja täpiline sõrmkäpp. Keskkonnaameti poolt nimetatud liikidest jäid seekord nägemata harilik ja lõhnav käoraamat ning väike käopõll.
- Päeva lõpus juba kodu poole suundudes tegime veel ühe toreda leiu ‒ soometsas hakkasid neljas lähestikku punktis silma püsiksannika lehed. I kaitsekategooria liigina on püsiksannikas kahtlemata oluline argument ala kaitse alla võtmiseks.
- Kokkuvõttes võib Tatra orgu kaitstava ala moodustamist inventeeritud madalsoode põhjal igati põhjendatuks pidada, seda nii haruldaste taimeliikide tähelepanuväärse kontsentratsiooni kui ka väärtuslike koosluste säilitamise seisukohalt.
- Kirjutas Ulvi Selgis
- 11.-13. juuli Kihnu
- Tänavusuvine EOKK reis viis meid Pärnu maakonda kuuluvale saarele Liivi lahes – Kihnu. Sõitsime Munalaiult praamiga üle mere. Suvine Kihnu on kultuuri- ja spordiüritusterikas. Meie saabumispäeval toimus merel purjeregatt, õhtul õnnestus mõnel meist Kihnu Virvegagi kohtuda.
- Meie koduks Kihnus nendel kolmel sisutihedal päeval oli Ranniku talu Lemsi külas. Kes meist sai magada palkelamus, kes toas, kes telgis – kõigil oli hea ja kõik olid rahul. Ilmadega meil vedas, need olid ilusad päikesepaistelised, kuigi viimasel päeval saime veidi vihma ka, ent vihmas tumepunase neiuvaiba otsimine ja leidmine oli meeliülendav! Kokku nägime neil päevil 15 käpaliste liiki.
- Esimene päev
Suundusime sepsikasohu saare põhjaosas, ühtlasi vaatasime üle sealsed rannaniidud. Teel leidsime rohekaid käokeeli, suuri käopõllesid, kahkjaspunaseid sõrmkäppi. Hallid käpad olid jõudnud juba ära õitseda, nende lehti ja õisikuvarsi võis veel siin-seal näha. Ohoo – ja tänavuse aasta orhideed, muguljuurtki võis näha nii üksikult kui mitmekaupa. Käpaliste kõrval, sepsikapuhmikute ja lõhnava maarjaheina vahel võis näha verikireslasi lendamas. Jõudsime mereäärsele karjamaale. Teel märkasime veel soo-neiuvaipu ja soohiilakaid. Märkamata ei jäänud ka rand-õisluht ja kuuskjalg. - Teine päev
Ees ootas mitmetunnine rännak saare lõunaossa piki läänerannikut. Juba kaheksas nähtud orhidee – laialehine neiuvaip! Ja taas nägime rohekaid käokeeli ja kahkjaspunast sõrmkäppa. Leidsime osaliselt äraõitsenud kärbesõisi ning taas suuremate ning väiksemate kogumitena muguljuuri. Samas märkasime odalehist tihasheina, nõelohakat ja “blondi” Balti sõrmkäppa. Mere poole liikudes üle soo-neiuvaiba välja võis eemal roosatamas näha maasapi õisi. Tagasi metsa liikudes saime kirja 11-nda nähtud käplise – pruunika pesajuure. Ester nägi ka soohiilakat. Läänekaldal möödusime mitmest mõõkrohu soost. Rannikul võis näha rand-ogaputke ja vaadata meres ujuvaid luiki. . Liikusime edasi ja käisime ära Puak tuletorni juures, nii mõnigi meist ronis tuletorni tippu, et sealselt platvormilt kaunist vaadet Kihnu rannajoonele ja kogu ümbrusele nautida. Tagasiteel sai möödutud ka mitmel ruutmeetril kogumitena õitsvatest nurmnelkidest ning seejärel suundusime kodu poole. Huvilised võisid käia ka Kihnu Jõnni kunagist elukohta vaatamas.
Õhtusöögi ajal oli ühtlasi Tiina Neljandiku õnnitlemine ja tema sünnipäeva tähistamine. Siinkohal kiidusõnad meie toiduvalmistajatele, kes nendel hommikutel ja õhtutel tervisliku ja maitsva toiduga meile kõigile mõnusat energiat lisasid. - Kolmas päev
Päevaplaanis oli liikuda saare keskosa metsades. Kõigepealt viis tee Kihnu kalmistut vaatama, kus teiste kõrval on ka Kihnu Jõnni viimne puhkepaik. Külastasime ka Kihnu muuseumi, mis on saanud nii värvikireva välisfassaadi, kus võis näha kõike Kihnuga seonduvat ja iseloomulikku (hülgeid, kajakaid, kalu jm). Liikusime edasi mööda varjulisi metsaaluseid ja nägime lakklehti, roheka uibulehe lehti, mõnda kuningakübarat, talvikuid ja kauni kuldkinga lehti. Tasapisi hakkas vihma sadama. Ilusa männimetsa all samblarindes oli näha valvikut (III kategooria sammal). Ja siis märkasime suuremaid ja väiksemaid tumepunase neiuvaiba kogumikke, keegi märkas vööthuul-sõrmkäppa ja kohati võis näha ka kahelehist käokeelt e ööviiulit. Öövilget otsisime, aga ei leidnud. Aga me olime paljut näinud ja elamustest tulvil ning ees ootas kodutee. - Meil oli tore reis Kihnu, täis botaanilist tegevust käpaliste kasvukohtade otsinguil, varahommikune värskendav meri, võrratu loodus ja meie tegus seltkond. Ja me saime nii hästi ajastatud selle reisi, sest juba mõni päev hiljem korraldati Kihnus niitmistalgud (“Niidame ära !”).
- Kokkuvõtte kirjutasid Tiia Niiduviir, Riine Latserus