Eesti Orhideekaitse Klubi valib aasta orhideed 2010. aastast.
Aasta orhidee valimise eesmärk on nimetatud liike laiemalt tutvustada, nende elu lähemalt uurida, saada täpsemat pilti liikide levikust Eestis ja pöörata tähelepanu leiukohtade kaitsmisele.
2024 – Vööthuul-sõrmkäpp
Eesti Orhideekaitse Klubi (EOKK) valis 2024. aasta orhideeks vööthuul-sõrmkäpa (Dactylorhiza maculata subsp. fuchsii, sün Dactylorhiza fuchsii).
Vööthuul-sõrmkäpp kuulub meie tavalisemate käpaliste hulka ja kesksuvel võib teda kohata üle Eesti, kasvades hulgakesi koos hõredamates metsades, sooservades, niitudel, maanteekraavide nõlvadel ja metsaojade kallastel. Eelistab lubjarikkamaid muldi ja niiskemaid kasvukohti. Õitsemisega alustab see orhidee tavaliselt juuni keskpaigas ja õitseaeg kestab kuni juuli teise pooleni.
Vööthuul-sõrmkäpale on iseloomulikud pealtpoolt täpilised, altpoolt hõbedase tooniga lehed. Mõnikord võivad täpid lehtedel puududa. Alumine leht on äraspidi munajas, ehk laiem ja lühem kui ülemised lehed. Õisik on paljuõieline, tüüpilisel vööthuul-sõrmkäpal on õie huul sügavalt kolmeks osaks jaotunud, sisselõiked ulatuvad vähemalt kolmandikuni huule pikkusest ja huule keskmine hõlm on külgmistest pikem, kitsas-kolmnurkse kujuga. Õied on mitut tooni lillakasroosad tumedama mustriga õiekattelehtedel ja huulel. Muster võib olla väga varieeruv – koosneda rõngastest, kriipsukestest või täppidest. Esineb ka peaaegu mustrita või isegi puhasvalgeid õisi. Valgeõielise vööthuul-sõrmkäpa kasvukoht Tuhalas on praegugi alles ja pideva vaatluse all. Taimede kõrgus on tavaliselt 40-50 cm, vahel võib see ulatuda ka 75 sentimeetrini.
Vööthuul-sõrmkäpa teaduslik liigiepiteet on antud saksa botaaniku, orhideeuurija Leonhard Fuchsi auks. Omaette liigina on vööthuul-sõrmkäpp eristatud 1914. aastal (Eestis 20.-nda sajandi keskpaiku), varem peeti teda kuradi-sõrmkäpa alamliigiks. Koos kasvamisel tekib vööthuul- ja kuradi-sõrmkäpa vahel väga sageli vahepealsete tunnustega ristandeid.
Vööthuul-sõrmkäpp on Eestis III kategooria kaitsealune liik.
2023 – Valge tolmpea
Valge tolmpea peamisteks kasvukohtadeks Eestis on puisniidud ja hõredamad loometsad. Õitsemisega alustab see orhidee tavaliselt juba mai lõpupäevil ja õitseaeg kestab laias laastus jaanipäevani. Juuni esimene pool ongi meie looduses parim aeg valge tolmpea üles otsimiseks ja tundma õppimiseks.
Taime õied paiknevad hõredas õisikus ja neid on tavaliselt 5-20, kohatud on ka rohkem kui 30 õiega isendeid, aga need on haruldased. Kellukat meenutava lumivalge õie huule alumine serv on tumekollane, kuid vahel esineb ka üleni valgete õitega isendeid. Täielikult avanenud õie läbimõõt võib ulatuda üle kahe ja poole sentimeetri. Selle näitajaga on ta suurimate valgete õitega orhidee Eestis ning üks suurimaid Euroopas. Suuremad valged õied võivad Euroopa mastaabis olla näiteks suureõielisel tolmpeal (Cephalanthera damasonium (Mill.) Druce), mida Eestis ei kasva. Lehti on valgel tolmpeal 6-10, need on enamasti kahekülgse asetusega, varre suhtes püstiselt kaldu või kuni peaaegu rõhtsad, kujult süstjad, terava tipuga ja kergelt renjad, toonilt kollakasrohelised. Taimede kõrgus jääb tavaliselt vahemikku 15-40 cm, harva võib see ulatuda ka üle 70 sentimeetri. Valge tolmpea maa-aluseks osaks on lühike horisontaalselt paiknev risoom, millest lähtuvad nöörjad seeneniidistikuga kaetud juured. Lisaks seemnest paljunemisele võib ta järglasi anda ka vegetatiivsel teel – risoomil arenevate pungade abil.
Kuna sarnased liigid Eestis praktiliselt puuduvad, siis on valget tolmpead lihtne õite järgi ära tunda. Taime määramist ainult lehtede järgi peab aga asjatundjate abil harjutama. Valge tolmpea peamised leiukohad Eestis asuvad Saaremaal, teda leidub ka Hiiumaal, Muhus, Vormsil ja paaris kohas Lääne-Eestis. Eestist veidi põhjapoole Ahvenamaale jääbki selle liigi levila põhjakirdepiir.
2022 – Balti sõrmkäpp
See on esimene kord, kui selle tiitli saab sõrmkäpa perekonna liige. Eesti flooras on esindatud 11 sõrmkäpa liiki ja alamliiki, millega ta on meie kõige arvukam orhideeperekond.
Balti sõrmkäpa peamisteks kasvukohtadeks on niisked ja soised niidud, ranna- ja luhaniidud, soostunud heinamaad, madalsooservad, allikasood, veekogude kaldad. Õitseaeg kestab tal tavaliselt juuni keskpaigast juuli keskpaigani. Violetjasroosad õied on koondunud tähkjasse õisikusse ja asetsevad tihedalt üksteise kõrval spiraalsete ridadena. Õitel on selge purpurvioletne joonis, mis koosneb kahest poolovaalist, mis on kirjatud täppidega. Taimel on 4-7 võrdlemisi laia lehte, mis on kaetud violetjaspruunide veidi nurgeliste täppidega. Kõrgus jääb taimedel enamasti vahemikku 30-70 sentimeetrit, harva võib see ulatuda ka üle 90 sentimeetri.
Kuna balti sõrmkäppa leidub üle Eesti, siis soovijal on teda lihtne tundma õppida. Tihedamalt on leiukohti Lääne-Eesti rannikualadel sh. meie suursaartel ja Kagu-Eestis alates Tartumaast. Üldine levila hõlmab peamiselt Baltikumi ulatudes Poola põhjaosast Ahvenamaani, idas ulatub servapidi ka Venemaale.
Balti sõrmkäpa leiukohad Eestis (Keskkonnaregister, 17.11.2021)
2021 – Väike käopõll (Neottia cordata)
Eesti Orhideekaitse Klubi poolt valitud 2021. aasta orhidee
Väike käopõll on metsataim, tema peamisteks kasvukohtadeks on soostuvad või rabastuvad kuuse- või männi-segametsad, vahel võib teda leiduda ka kuivemates okasmetsades. Õitseaeg kestab väikesel käopõllel tavaliselt mai viimasest nädalast juuni keskpaigani. Väikesed tähekesi meenutavad õied, mille suurus on umbes pool sentimeetrit, paiknevad hõredas õisikus ja on kas rohekat või tumepunakat tooni, mõlemad värvusvormid esinevad läbisegi. Taimel on kaks vastakut südajat lehte, mis paiknevad varre alumisel osal, alati maapinnast kõrgemal. Õiteta taimedel asuvad lehed taime tipus. Kõrgus jääb taimedel enamasti vahemikku 10-15 sentimeetrit, harva võib see ulatuda ka 25 sentimeetrini.
Kuna väikest käopõlle leidub üle Eesti, siis soovijal on teda lihtne tundma õppida. Tuleb vaid lähikonnas olevad sobivad kasvukohad juuni alguses hoolikalt ja terase pilguga üle vaadata, sest pisikesi taimi on sambla taustal küllaltki raske märgata.
Leiukohtade andmed võiks registreerida loodusvaatluste andmebaasi (LVA) kodulehel. Samast saab alla laadida ka loodusvaatluste äpi, et nutirakenduse kaudu vaatlus otse leiukohas andmebaasi sisestada.
Väikese käopõlle leiukohad Eestis (Keskkonnaregister, 19.11.2020)
2020 – Soo-neiuvaip (Epipactis palustris)
Eesti Orhideekaitse Klubi poolt valitud 2020. aasta orhidee
Soo-neiuvaiba peamisteks kasvukohtadeks on madalsood, allikasood, õõtsikud, loo- ja rannaniidud, aga teda leidub ka inimtekkelistes kasvukohtades, nagu kraavid ja karjäärialad. Õitseaeg kestab soo-neiuvaibal tavaliselt juuni viimasest kolmandikust augusti alguseni. Pilkupüüdvalt kauni, justkui pitsilist serva kandva valge huulega õied koonduvad veidi ühepoolsesse hõredasse õisikusse. Teised õiekattelehed on lillakas- või pruunikaspunased, üleminekuga rohekatele toonidele. Esineb ka taimi, millel punakas toon puudub, kui huule jalamil olev triibutus välja arvata. Just selle heledaõielise soo-neiuvaiba vormi õis on olnud aluseks klubi logo kujundamisel. Lehed on taimel süstjad, tipu suunas teravnevad, alusel siiski üsna laiad (isegi 4-5 cm). Taime kõrgus jääb enamasti vahemikku 30-60 sentimeetrit, harva võib see ulatuda ka 90 sentimeetrini.
Kuna soo-neiuvaipa leidub üle Eesti, siis soovijal on teda lihtne tundma õppida. Tuleb vaid lähikonnas olevad sobivad kasvukohad juuli alguses üle vaadata.
Leiukohtade andmed võiks registreerida loodusvaatluste andmebaasi (LVA) kodulehel. Samast saab alla laadida ka loodusvaatluste äpi, et nutirakenduse kaudu vaatlus otse leiukohas andmebaasi sisestada.
Soo-neiuvaiba leiukohad Eestis 6`x 10`ruudustikus
Soo-neiuvaiba leiukohad Eestis (Keskkonnaregister, 19.12.2019)
2019 – Lehitu pisikäpp (Epipogium aphyllum)
Eesti Orhideekaitse Klubi poolt valitud 2019. aasta orhidee
Eesti Orhideekaitse Klubi (EOKK) valis aasta orhideeks 2019 liigi, mis on Eesti üks haruldasemaid – lehitu pisikäpa (Epipogium aphyllum). See on esimene kord, kui aasta orhidee austava nimetuse saab kõige rangemasse kaitsekategooriasse kuuluv liik.
Selle haruldase orhidee peamisteks kasvukohtadeks Eestis on varjukad okasmetsad, kus maapinnani jõuab üsna vähe valgust, taimkate on hõre ning inimesi käib haruharva.
Pisikäpp on risoomne klorofüllitu ilma lehtedeta taim, toitained saab ta seeneniidistiku kaasabil teistelt taimedelt. Maapinnale ilmub ta vaid nädalaks-paariks suve teisel poolel, sedagi mitte igal aastal. Õitsvaid taimi on leitud tavaliselt juuli viimasest kolmandikust augusti esimese pooleni. Ühe varre kohta on tavaliselt 1-4, harva ka viis õit, mille ülespoole hoidev huul on valkjas ning lillakaspunase või roosaka mustriga, teised õiekattelehed aga kollakat tooni. Õied on küllaltki suured, läbimõõt võib ulatuda üle kahe sentimeetri. Vars on pruunikaskollane kuni beez, pooleldi läbikumav ning seest õõnes. Taime kõrgus jääb tavaliselt 10-12 sentimeetri juurde või isegi alla selle, harvadel juhtudel võib ulatuda 30 sentimeetrini.
Pisikäpp on Eestis hajusa levikuga, umbes pooled senistest leiukohtadest asuvad Ida-Virumaal. Kuigi viimasel kümnendil on avastatud mitu uut leiukohta ja tehtud paar taasleidu, tuleb ta meil kindlasti lugeda väga haruldaste ja isendipõhist kaitset vajavate liikide hulka.
Eesti Orhideekaitse Klubi kutsub üles loodushuvilisi teatama lehitu pisikäpa leiukohtadest, andes neist teada klubi juhatusele. Leiukohtade andmed tuleks registreerida loodusvaatluste andmebaasi (LVA) kodulehel. Samast saab alla laadida ka loodusvaatluste äpi, et nutirakenduse kaudu vaatlus otse leiukohas andmebaasi sisestada.
Lehitu pisikäpa leiukohad Eestis 6’x10′ ruudustikus
Kaasaegsed leiukohad kaardil (tähistatud värvitud ruutudega) Eesti taimede uue levikuatlase tööversiooni andmetel (vaatlused2014-2016, eksemplar 2012 ja kirje PKÜ andmebaasist 1997-2005)
1971–2005
1921–1970
∆ kuni 1920
+ hävinud
Lehitu pisikäpa leiukohad Eestis (Keskkonnaregister, 11.01.2019)
2018 – Kaunis kuldking (Cypripedium calceolus)
Eesti Orhideekaitse Klubi poolt valitud 2018. aasta orhidee
Meie looduse üks suuremaid õisi on kuldkingal ja kahtlemata on see ka kaunis, nagu nimi reedab. Veelgi enam, kuldkinga õis on ka väga põneva kuju ja ehitusega “lõksõis”. Tolmeldavate mesilaste lõhnamärke kopeerides meelitab taim putukaid oma kollasesse sussikujulisse huulde, kuid nektarit tal tegelikult neile pakkuda ei ole. Sobiliku suurusega mesilane leiab lõpuks tee välja tolmuka alt, saades kaasa tolmuterad järgmisele õiele kandmiseks. Liiga väikesed ja liiga suured putukad pääsevad välja ka sussi suurest avast, kust siseneti, kuid siiski on õitsemise lõpuks sussis ka rohkem või vähem surnuid putukaid, kes välja ei saanudki.
Kuldking õitseb meil mai lõpust juuni keskpaigani, külma kevade korral ka kauem ja eelkõige võib teda kohata salumetsades, puisniitudel ja kadastikes, samuti loo- ja laanemetsades. Kuigi liik on levinud üle Eesti, on suurem tõenäosus teda kohata Lääne-Eestis ja läänesaartel. Ka suuremad populatsioonid on seal, ehkki Virumaal ja Järvamaal leidub samuti isendirohkeid paiku. Soodsates poolvarjulistes kasvukohtades võib üks taim elada rohkem kui sada aastat, sest mullas on risoom, mis igal aastal kasvab sentimeetri juurde ja võib ka haruneda, mille tulemusena moodustavad väiksemad või suuremad puhmikud.
2007. aastal tegi Eesti Orhideekaitse Klubi kuldkinga inventuuri, mis näitas, et 324 vaadeldud populatsioonist oli enamik heas või rahuldavas seisundis. 10 aastat on möödunud ja olukord võib olla tänaseks muutunud, mistõttu on igati asjakohane vabariigi 100. aastapäevaga koos tähistada ka kuldkinga aastat ja pöörata selle looduskaitse vapilillele rohkem tähelepanu.
Leiukohtade andmed tuleks registreerida loodusvaatluste andmebaasi (LVA) kodulehel. Samast saab alla laadida ka loodusvaatluste äpi, et nutirakenduse kaudu vaatlus otse leiukohas andmebaasi sisestada.
Kauni kuldkinga leiukohad Eestis 6’x10′ ruudustikus
levik 2015-2016 välitööde põhjal koostatud Eesti taimede uue levikuatlase tööversioonis
leitud 1971 ja hiljem
leitud 1921 kuni 1970
leitud enne 1921
Kauni kuldkinga leiukohad Eestis (keskkonnaregister 15. jaanuar 2018)
2017 – Harilik muguljuur (Herminium monorchis)
Eesti Orhideekaitse Klubi poolt valitud 2017. aasta orhidee
Hariliku muguljuure (Herminium monorchis) kasvukohtadeks on niisked või parasniisked ning madala taimestikuga rannaniidud ja hõredad kadastikud, teda võib leida ka sooniitudelt ja madalsoo mätastelt, kuid ikka ja alati sealt, kus on lubjarikas muld ja palju valgust.
Seda pisikest kasvu rohekaskollaste õitega taime vaevalt keegi esmapilgul orhideeks pidada oskab ja üksikut taime kasvukoha rohurindest üles leida on vilunud silmapaarilgi üsna raske ülesanne, kuid sageli kasvavad muguljuured mitmekaupa koos. Taimede kõrgus on enamasti 10-20 cm, üle 30 cm ulatuvaid isendeid tuleb pidada juba hiiglasteks. Varre alusele kinnituvad kaks (harva kolm) vastakut lehte, mis on kollakasrohelist tooni, pealt veidi läikivad, kujult süstjad ja kergelt renjad. Õitseaeg kestab muguljuurel tavaliselt juuni keskpaigast juuli keskpaigani. Väikesed õied on koondunud saledasse õisikusse ning lõhnavad magusalt mee järele. Mee lõhn on andnud sellele liigile nime nii mõneski keeles.
Eestis asustab muguljuur tihedamalt läänesaari ja mandri läänerannikut, mujal on ta meil haruldane.
Leiukohtade andmed tuleks registreerida loodusvaatluste andmebaasi (LVA) kodulehel. Samast saab alla laadida ka loodusvaatluste äpi, et nutirakenduse kaudu vaatlus otse leiukohas andmebaasi sisestada.
Hariliku muguljuure leiukohad Eestis 6’x10′ ruudustikus (floora atlase andmebaas PKI EMÜ)
leitud 1971 ja hiljem
leitud 1921 kuni 1970
leitud enne 1921
Hariliku muguljuure levik 2015-2016 välitööde põhjal koostatud Eesti taimede uue levikuatlase tööversioonis
Hariliku muguljuure levik 2015-2016 välitööde põhjal koostatud Eesti taimede uue levikuatlase tööversioonil
leitud 1971 ja hiljem
leitud 1921 kuni 1970
leitud enne 1921
Harilik muguljuure leiukohad Eestis (keskkonnaregister 13. jaanuar 2017)
2016 – Tumepunane neiuvaip (Epipactis atrorubens)
Eesti Orhideekaitse Klubi poolt valitud 2016. aasta orhidee
Tumepunane neiuvaip (Epipactis atrorubens) rõõmustab loodusesõpra juulikuus oma kaunite, purpursete sametiste õitega. Saledad, tihti veidi punakate lehtedega võsud on mõnikümmend sentimeetrit – vahel ka pool meetrit – pikad. Taime kohata on suurem lootus Lääne- ja Põhja-Eestis, sest ta eelistab lubjarikkamat pinnast. Lisaks lubjakivistele kliburandadele ja alvaritele kasvab ta ometi ka liivastel luidetel mererannas või männimetsas, näiteks Pärnumaal ja Hiiumaal, aga sobivad kasvutingimused on ta leidnud isegi Ida-Viru tuhamägedel. Meie kolmest neiuvaiba liigist on tumepunane neiuvaip kõige vähearvukam. Kuigi ta levila ulatub ka meist põhja poole, on ta juba Soomes väga haruldane liik.
Tumepunase neiuvaiba õitel on vanilli lõhn ja neis on nektarit, mis meelitab ligi õisi tolmeldavaid putukaid. Tolmeldajateks on peamiselt kimalased, ent ka meemesilased. Pikas ühekülgses õisikus võib olla paarkümmend õit, millest enamus ka õitsemise järel vilja moodustab. Neiuvaip on risoomne liik, mistõttu ta paljuneb hästi vegetatiivselt. Risoomiharudel olevaist pungadest kasvavad aina uued võsud, moodustades mitmevarrelisi puhmikuid. Nii võib üks ja sama taim samas paigas kasvada koguni aastakümneid.
Eesti Orhideekaitse Klubi koostöös loodusvaatluste andmebaasiga (LVA) kutsub üles nii õpilasi, õpetajaid kui ka kõiki teisi loodusesõpru otsima Eesti loodusest tumepunast neiuvaipa. Leiukohtade andmed tuleks registreerida loodusvaatluste andmebaasi (LVA) kodulehel. Samast saab alla laadida ka loodusvaatluste äpi, et nutirakenduse kaudu vaatlus otse leiukohas andmebaasi sisestada.
Tumepunase neiuvaiba tööjuhendi leiad siit
Leiuandmete üleskirjutamiseks kasuta töölehte
Lisainfo: Jana-Maria Habicht, Eesti Orhideekaitse Klubi juhatuse liige, e-post: jana-maria.habicht[ät]loodusmuuseum.ee, tel: 6603 327.
Tumepunase neiuvaiba leiukohad Eestis 6’x10′ ruudustikus (floora atlase andmebaas PKI EMÜ)
leitud 1971 ja hiljem
leitud 1921 kuni 1970
leitud enne 1921
Tumepunase neiuvaiba leiukohad Eestis (keskkonnaregistri andmed, 28. detsember 2015)
2015 – Kärbesõis (Ophrys insectifera)
Eesti Orhideekaitse Klubi poolt valitud 2015. aasta orhidee
Eesti 2015. aasta orhideeks on üks meie looduse omapärasemaid liike – kärbesõis (Ophrys insectifera). Ta kuulub putukõie perekonda ning on oma suurest perekonnast ainuke, kelle leviala ulatub nii kaugele põhja. Õie kuju meenutab selgelt putukat ning ta eritab ka lõhnaaineid, mis on sarnased tolmeldavate putukate emastele omaste suguferomoonidega. Seetõttu lendavad õitele paaritumisplaaniga isased putukad, kes tolmeldavadki õisi. Kärbesõit võib leida eelkõige Lääne-Eesti ja läänesaarte lubjarikastel niitudel ja madalsoodes. Ida-Eestis on leiukohti väga vähe.
Leiukohtade andmed tuleks registreerida loodusvaatluste andmebaasi (LVA) kodulehel. Samast saab alla laadida ka loodusvaatluste äpi, et nutirakenduse kaudu vaatlus otse leiukohas andmebaasi sisestada.
Kärbesõie leiukohad Eestis 6’x10′ ruudustikus (floora atlase andmebaas PKI EMÜ)
leitud 1971 ja hiljem
leitud 1921 kuni 1970
leitud enne 1921
2014 – Hall käpp (Orchis militaris)
Eesti Orhideekaitse Klubi poolt valitud 2014. aasta orhidee
Hall käpp (Orchis militaris) on Eestis oma Eurosiberi levila põhjapiiril. Soomes on liik ohustatud ja esineb vaid maa edelaosas, Taanist on ta hävinud ja Norras puudub. Ka Suurbritannias on liik ohustatud ja mõne üksiku leiukohaga. Arvukam ja vähem ohustatud on hall käpp Lõuna-Euroopas. Liigi kasvupaikadeks on lubjarikkad niidud, puisniidud ja kadastikud. Kaasaja tugeva inimmõju tingimustes aga on ka tee- ja kraaviperved ning isegi mahajäetud karjäärid liigile tänuväärseteks elupaikadeks. Halli käpa mehikese-kujulisi õisi võib kohata juba mai lõpus, juuni alguses. Taime kõrgus võib ulatuda mõnekümne sentimeetrini ja tihedas õisikus võib olla mitukümmend õit. Taimel on jõulised, kuni 8 cm laiused, helerohelised läikega lehed, mis on koondunud varre alusele.
Eesti Orhideekaitse Klubi koostöös Eesti Loodusmuuseumi ja loodusvaatluste andmebaasiga (LVA) kutsub üles nii õpilasi, õpetajaid kui ka kõiki teisi loodusesõpru otsima Eesti loodusest halli käppa. Leiukohtade andmed tuleks registreerida loodusvaatluste andmebaasi (LVA) kodulehel. Samast saab alla laadida ka loodusvaatluste äpi, et nutirakenduse kaudu vaatlus otse leiukohas andmebaasi sisestada.
Halli käpa tööjuhendi leiad siit
Lisainfo: Jana-Maria Habicht, Eesti Orhideekaitse Klubi juhatuse liige, e-post: jana-maria.habicht[ät]loodusmuuseum.ee, tel: 6603 327.
Halli käpa leiukohad Eestis 6’x10′ ruudustikus (floora atlase andmebaas PKI EMÜ)
leitud 1971 ja hiljem
leitud 1921 kuni 1970
leitud enne 1921
Halli käpa leiukohad Eestis (keskkonnaregistri andmed, veebruar 2014)
2013 – Kõdu-koralljuur (Corallorhiza trifida)
Eesti Orhideekaitse Klubi poolt valitud 2013. aasta orhidee
Kõdu-koralljuur on üks Eesti kolmest käpaliseliigist, kellel puuduvad rohelised lehed ja kes kogu elutsükli jooksul sõltub seensümbiondist ehk on seentoiduline. Tegelikult on seen põhiliselt toidu transportija, sest teises otsas on seenehüüfid seotud fotosünteesiva puuga. Kõdu-koralljuur on oma nime saanud risoomi iseäraliku kuju tõttu, mis tõesti meenutab tihedat põimunud koralli. Maapealse varre kasvatab ta vaid siis, kui õitseb. 10-20 cm kõrgune vars on habras ja lehtedeta. Mais või juuni I poolel puhkevad kõdu-koralljuurel 2-12 mõne millimeetri suurust kollakat-rohekat õit, mille valkjal huulel on üksikud punased täpid. Viljumise korral võib suve teisel poolel märgata koralljuure longus viljadega varsi.
Kõdu-koralljuur kasvab märgades metsades ja põõsastikes ning soodes. Talle sobivad ka ojade ja järvede järsud kaldad otse veepiiri lähedal. Kõdu-koralljuur on levinud kogu põhja-parasvöötmes, Eestis esineb ta hajusalt kogu territooriumil.
Leiukohtade andmed tuleks registreerida loodusvaatluste andmebaasi (LVA) kodulehel. Samast saab alla laadida ka loodusvaatluste äpi, et nutirakenduse kaudu vaatlus otse leiukohas andmebaasi sisestada.
Kõdu-koralljuure leiukohad Eestis (Keskkonnaregistri andmed, veebruar 2013)
2012 – Kahelehine ja rohekas käokeel (Platanthera bifolia ja P. chlorantha)
Eesti Orhideekaitse Klubi poolt valitud 2012. aasta orhideed
Käokeele perekonna esindajaid kasvab Eestis kaks liiki, mis omavahel erinevad peamiselt polliiniumide (õie keskel asuva kahe õietolmupakikese) asetuse poolest. Õiekattelehed on rohekal käokeelel veidi laiemad ja lühemad kui päris ehtsal ööviiulil ehk kahelehisel käokeelel. Vanarahvas tegi neil kahel liigil ilmselt vahet, vähemalt saartel ja Lääne-Eestis, kus neid taimi rohkem kasvab. Heaks eristumistunnuseks on ka taimede lõhn – paremini ning tugevamalt lõhnab just ööviiul ehk kahelehine käokeel, kelle taimed on ka graatsilisemad. Tolmeldajateks on mõlemal liigil ööliblikad.
Foto: Tarmo Niitla
Kahelehine käokeel on levinud kogu Eestis, on sagedasem Lääne- ja Põhja-Eesti niitudel ja mitmesugustes metsakooslustes.
Mõlema liigi õitseaeg Eestis on sama – juunis-juulis, tavaliselt kolm-neli nädalat. Põhja-Euroopas alustab kahelehine käokeel õitsemist enamasti veidi varem kui rohekas käokeel ja lõunapoolsetes piirkondades on see vastupidi. Piirkondades, kus need kaks liiki koos kasvavad, esinevad ka hübriidid vahepealse õiemorfoloogiaga. Hübriide leitakse rohkem piirkondades, kus kaheleheline käokeel on suhteliselt pika kannusega.
Kahelehise käokeele looduslik viljumine on kõrge (üle 90%) ja võrreldes mitmete teiste meie looduslike käpalistega ei ole need liigid kuigi ohustatud, mistõttu kuuluvad III kaitsekategooriasse. Kahelehine käokeel kaob koos puisniitudega ja ka roheka käokeele tüüpilised kasvukohad kipuvad karjakasvatuse suurpõldudele kolimisega liiga tihedalt kadakat täis kavama, et õitele piisavalt valgust ja tolmeldajatele lennuruumi jätkuks.
Käokeelte juuremugulad meeldivad oma suuruselt ja maitselt ka metssigadele rohkem kui mõnegi muu käpaliseliigi omad. Nende liikide leiukohtade kaardistamisele pole viimastel aegadel erilist rõhku pandud, mistõttu vajaks andmebaasides olev info täiendust ja parandust.
Eesti Loodusmuuseum koostöös Eesti Orhideekaitse Klubiga kutsub üles nii õpilasi, õpetajaid kui ka teisi loodusesõpru otsima Eesti loodusest käokeeli. Tööks vajalik tööjuhend. Leiukohtade andmed tuleks registreerida loodusvaatluste andmebaasi (LVA) kodulehel. Samast saab alla laadida ka loodusvaatluste äpi, et nutirakenduse kaudu vaatlus otse leiukohas andmebaasi sisestada.
Kahelehise käokeele leiukohad Eestis 6’x10′ ruudustikus (floora atlase andmebaas PKI EMÜ)
leitud 1971 ja hiljem
leitud 1921 kuni 1970
Roheka käokeele leiukohad Eestis 6’x10′ ruudustikus (floora atlase andmebaas PKI EMÜ)
leitud 1971 ja hiljem
leitud 1921 kuni 1970
2011 – Tõmmu käpp (Orchis ustulata)
Eesti Orhideekaitse Klubi poolt valitud 2011. aasta orhidee
Tõmmu käpp on väike taim ja ka tema inimsilueti kujulised valged punasetäpilised õied on üsna pisikesed. Avanemata õiepungad on tumepurpurset värvi, millest on taim ka nime saanud. Ometi on ta roheliste heinakõrte vahelt enamasti hästi nähtav, eriti kui silm on ühe taime juba tabanud.
Tõmmu käpa seemned on ühed kõige väiksemad selles sugukonnas ja areng seemnest seemneni üks aeglasemaid, võttes umbes 16 aastat. Enamik taimi on lühiealised ja kaovad paari aasta jooksul pärast esimest õitsemist või maa peale tulekut. Mõni üksik taim õitseb siiski igal aastal palju aastaid järjest.
Tõmmu käpp on nii Eestis kui mujal Euroopas üks ohustatumaid käpaliseliike. Ohustatud on ta eelkõige traditsiooniliste põllumajandusviiside kadumise tõttu, kuna see liik asustab vanu poollooduslikke rohumaid. Eestis kasvab tõmmu käpp niitudel, puisniitudel, kadastikes ja loometsades põhiliselt Saaremaal, Lääne- ja Põhja-Eestis, kus asub ka selle liigi areaali põhjapiir.
Tõmmu käpa levila on viimase viiekümne aasta jooksul oluliselt vähenenud, seda eriti Mandri-Eestis. Kuigi vähemalt 50% populatsioonidest peaks olema kaitsealadel kaitstud, on see siiski probleemne, sest isendid on lühiealised ja üsna tillukesed ning märgatavad vaid õitseajal.
Aasta orhideeks valimisega juhib Eesti Orhideekaitse Klubi inimeste tähelepanu sellele looduse kaunitarile, misläbi loodetakse selgitada tema reaalset levikut ja korraldada efektiivset kaitset.
Leiukohtade andmed tuleks registreerida loodusvaatluste andmebaasi (LVA) kodulehel. Samast saab alla laadida ka loodusvaatluste äpi, et nutirakenduse kaudu vaatlus otse leiukohas andmebaasi sisestada.
Tõmmu käpa levikukaart Eestis 6’x10′ ruudustikus (andmed on 2005. aasta seisuga)
leitud 1971 ja hiljem
leitud 1921 kuni 1970
leitud enne 1921
2010 – Punane tolmpea (Cephalanthera rubra)
Eesti Orhideekaitse Klubi poolt valitud 2010. aasta orhidee
Aasta orhidee valimisega pööratakse tähelepanu ühe kaunima, nõtkema ja suureõielisema käpalise leiukohtade kaitsmisele ning ohtude väljaselgitamisele.
Punase tolmpea taimed elavad aastakümnete vanuseks, kuid igal aastal ei pruugi otsija neid leida. Üsna reeglipäraselt jätavad taimed aeg-ajalt kasvuaastaid vahele ja võivad niimoodi puhata korraga kuni kaks aastat. Pärast puhkust on taimed sageli isegi suuremad ja tugevamad, sest vahepeal on neid toitnud juurtel elav seeneniidistik. Punane tolmpea on väga tundlik niitmise või noppimise suhtes, mis võib taime isegi tappa. Putuktolmlejana meelitab punane tolmpea oma ereda õievärviga ligi mesilasi, kuigi tema õites ei olegi nektarit. See taim oskab enda huvides ära kasutada asjaolu, et putukad tajuvad punaseid ja siniseid värvusi sarnastena. Olles saanud magusa suutäie sinistest kellukaõitest, loodavad putukad sama ka sarnastena tunduvatelt tolmpeaõitelt ning pettuse läbi saavadki punase tolmpea õied tolmeldatud.
Lubjalembese taimeliigina kasvab punane tolmpea meil peamiselt loometsades, aga ka põõsastikes, kuivades männikutes, mõnikord paeklibustel teeservadel. Taimed eelistavad poolvarju, lausa lagedal kohtab neid harva. Eestis võib punast tolmpead näha peamiselt Saaremaal, vähesemal määral Hiiumaal ja Mandri-Eesti lääneosas ning ükskute isenditena Harjumaal ja Raplamaal. Selle liigi leviku põhjapiir pole meist kaugel – Lõuna-Soomes kuulub punane tolmpea juba väga haruldaste taimede hulka.
Leiukohtade andmed tuleks registreerida loodusvaatluste andmebaasi (LVA) kodulehel. Samast saab alla laadida ka loodusvaatluste äpi, et nutirakenduse kaudu vaatlus otse leiukohas andmebaasi sisestada.
Punase tolmpea levikukaart Eestis 6’x10′ ruudustikus (andmed on 2009. aasta seisuga)
Andmed pärast Eesti Orhideekaitse Klubi poolt läbiviidud inventuuri 2010. aastal
